Loomaaeda toodi suur isane gorilla. Peagi hakkas ta partnerist puudust tundma ning hakkas raevukalt puurivarbu järama.
Pisteti talle puuri seltsiks mõned emased pärdikud, kuid gorilla töötles need paari päevaga vaeseomaks. Mõneks ajaks siiski gorilla rahunes, kuid peagi hakkas kõik otsast peale.
Kui loomaaia direktor ühele oma tuttavale kurtis gorillaga seoses olevaid probleeme, soovitas too:
”Sa mine õhtul restorani ning vea sealt purjus seltskonnast ära mõni lits ning pista gorilla puuri.”
Ühel õhtul, kui loomaaia direktor oli ka ise veidi vintis, talitaski ta sõbra soovituse kohaselt ning tiris purupurjus litsi loomaaeda ja lükkas gorilla juurde puuri.
Hommikul ruttab direktor loomaaeda, endal hing kripeldab eelmise õhtu tembu pärast ning mõtleb, mis vaesest naisterahvast on saanud. Kui ta gorilla puuri juurde jõuab ei usu ta oma silmi: gorilla lamab poolhingetult põrandal nagu varem olid lesinud tema juurde toodud pärdikud.
Lits aga kükitab gorilla kõrval ning sakutab teda: ”Kuule, karvand! Teeme ühe korra veel!”