Istub üks põhjakõrbenud ärimees ja kurdab ahastades: "Kurat võtaks minu elu!" Ongi vanasarvik kohal ja teeb kaupa - mees andku kolm tilka verd, vanasarvik vastutasuks aga suure rikkuse ja noore naise. Kümne aasta pärast tuleb aga mehe hinge järele. Kui mees annab kolm ülessannet, millest vanakurat kasvõi ühte lahendada ei suuda, jääb mehele kogu rikkus, naine ja ka hing alles. Mees mõtleb, et parem juba kümme aastat mõnusat elu ja jääb nõusse. Kümme aastat mööduvad õnnes ja rikkuses märkamatult. Mehe tuju on juba tükimat aega väga kehv. Naine saab aru, et mehel mingi suur mure ja pinnib lõpuks saladuse välja. Naine mõtleb ja sõnab: "Jäta kõik minu hooleks, mul selliste vanakuraditega omad nipid." Vanakurat õigel päeval kohal ja nõuab ülessannet. Naine kergitab veidi seelikut ja teeb- puuksti...! "Püüa kinni, vanatühi!" Vanakurat püüab ja sahmib mis kole, aga peeretus on juba lahtunud ja ülessanne täitmata. "Anna järgmine ülessanne," küsib vana silmi pungitades. "Tõmba siit tutist üks karv välja ja sikuta sirgeks," käseb naine. Vanakurat tõmbab karva välja ja hakkab küünte vahel sirgeks sikutama. Mida rohkem sikutab, seda rohkem krussi karv läheb. Vanakurat ajab suust ja kõrvust vingu välja, aga ülessanne jääb lahendamata. "Pole te veel kusagile pääsenud, ruttu viimane ülessanne," kriiskab vanakurat. "Pista näpp tutti, siis suhu ja ütle kuidas on," käseb naine irvitades. "Mis ta on, soolane on," vastab vanakurat saba sorgus. "Nüüd otsi selline, mis ei oleks soolane," annab naine kuradile viimase ülessande.