Kaltsudes ja räpane hulgus kõnnib mööda supelranda. Märganud liival lesimas blondi lehtsaba, võtab ta taskust õuna, läheb piiga kõrvale ja sirutab käe õunaga tema poole.
"Mis te nüüd, tänan..." ütleb piiga naeratades.
Hulgus vaatab õuna peale, sülitab sellele ja siis nühib käisega üle ning sirutab uuesti piiga poole.
"Tänan, pole tarvis..." ütleb piiga juba hoopis ebasõbralikumalt.
Hulgus vaatab õuna veel kord üle, sülitab sellele uuesti ja nühib seda nii käisega kui vastu püksisäärt ja sirutab vaikides taas blondiini poole.
"Pole tarvis, ma juba ütlesin teile..." sigineb blondiini häälde juba kuri noot.
"Kuidas siis nii?" ütleb hulgus kurvalt. "Kas mul polegi siis õigust väikesele minetile?"