Olevipoeg, Sulevipoeg ja Kalevipoeg viskasid kivi. Olevipoja kivi kukkus keset Soome lahte. Sulevipoja kivi kukkus Soome rannavette. Kalevipoja kivi kukkus aga keset Soomemaad, tõusis siis püsti ja kirjutas "Seitse venda".

***

Kiievisse saabuvad vürsti luurajad teatega, et linna peale tuleb lohe Gorinõtsh. Luurajad lähevad Aljosha Popovitshi juurde ja paluvad, et ta lohega võitlema läheks. "Noh ... ei tea nüüd ... siin on ikka enne tarvis aru pidada..." venitab Aljosha Popovitsh kukalt sügades. Luurajad lähevad Dobrõnja Nikititshi juurde. "Suur häda, Dobrõnja, lohe Gorinõtsh tuleb Kiievi peale! Tarvis võitlema minna!" "Noh, enne vaja ikka mõtelda, ega siis nii äkki..." pomiseb Dobrõnja Nikititsh. Luurjad lähevad Ilja Murometsa juurde: "Häda, Ilja! Lohe Gorinõtsh tuleb linna peale!" Ilja Muromets kargab püsti, tõmbab soomusrüü selga, pistab mõõga tuppe, võtab ühte kätte oda, teise kilbi ja hüppab hobuse selga. Luurajad on hämmastunud: "Kuule, Ilja, aga kas sa siis enne aru ei peagi?" "Mis siin ikka aru pidada," vastab Ilja, "põgeneda on tarvis!"

***

Ilja Muromets läheb metsa jalutama - ja mis ta näeb! Suured puud on koos juurtega maast välja kistud. Suured kivimürakad tükkideks löödud. Jõuab siis metsalagendikule ja näeb, et Surematu Kashtshei on jalgupidi puu otsa riputatud. Lohe Gorõnitshil on kaeltele sõlmed peale keeratud ja Baba- Jagaa on kaelani oma potikesse topitud. Muromets aitab Baba-Jagaa potist välja ja klopib tolmust puhtaks. Jagaa on nii õnnelik, et poetab lausa pisarakese: "Oh Iljuusha, Iljuusha, küll sa oled kaine peaga ikka hea poiss!"

***

Porutshik Rzevski tantsib ballil Natasha Rostovaga. Äkki ta vabandab ja väljub. Mõne aja pärast tuleb ta tagasi saali, püksid läbimärjad. "Mis juhtus, porutshik?" küsib Natasha. "Kas väljas sajab?" "Ei, aga tuul on väga tugev."

***

Kena neiu peatab porutshik Rzevski tõlla ja küsib: "Kas te viiksite mind palun Pavlovskisse?" "Muidugi," vastab Rzevski. "Rasedaid võtan ma alati peale." "Kuid ma pole ju rase," ütleb neiu punastades. "Aga me pole ju ka veel Pavlovskis."

***

Porutshik Rzevski sõidab reisitõllas ja kuuleb, kuidas üks daam teisele räägib: "Mu kallis, pidage alati meeles, et te ei paneks kunagi mune hõbeda peale, sest see läheb siis mustaks." "Õigesti öeldakse, et õpid seni, kuni elad," ümiseb porutshik ka tõstab oma hõbedase portsigari püksitaskust pintsakutaskusse.

***

Ballil küsib porutshik Rzevski endaga tantsivalt daamilt: "Proua, kas te anduksite mehele, keda ei armasta, saja tuhande rubla eest?" "Muidugi!" vastab daam. "Aga ühe rubla eest?" "Kelleks te mind õige peate?" "Vabandage, kuid ma tahtsin lihtsalt miinimumtariifi teada."

***

Porutshik Rzevski sõidab koos Natasha Rostovaga tõllas. Äkkis laseb hobune käraka peeru. Natasha kohmetub, kuid porutshik puhkeb valju häälega naerma. "Härra Rzevski, mida te naerate?" küsib Natasha pahaselt. "Vabandage, Natasha, ma mõtlesin, et see oli hobune."

***

Porutshik Rzevski veedab öö lõbumajas. Kui ta hommikul lahkuma hakkab, hüüatab lõbutüdruk: "Aga raha?!" "Mis te nüüd, preili," vastab Rzevski, "husaarid raha ei võta!"

***

Porutshik Rzevski tuleb Londonist ja räägib sõpradele, et võitis sealses Dzhentelmenide klubis kaardimängus tuhat naela. "Kuidas see sul küll õnnestus?" imestavad sõbrad. "Noh," seletab Rzevski, "mängime, tähendab, kahtkümmend üht. Äkki ütleb üks dzhentelmen, et tal on kakskümmend üks täis. Mina ütlen, et näita. Tema vastu, et siin on Dzhentelmenide klubi ja siin usaldatakse üksteist. Noh, ja pärast seda oli mul muidugi iga kord kakskümmend üks käes!"

***

Porutshik Rzevski kutsub noorukest kadetti kalale. "Tuleksin küll, aga ma ei oska kala püüda," vabandab see. "Aga mis seal osata?" imestab Rzevski. "Muudkui kalla ja joo!"

***

Noor husaar pöördub porutshik Rzevski poole palvega: "Mul on täna kohtamine ühe veetleva neiuga, kas te saaksite mulle valgeid sokke laenata?" "Võta pealegi," lubab Rzevski, "näe, seal nurgas nad seisavadki."

***

Porutshik Rzevski räägib kornet Obolenskile: "Minu elus on vaid kaks tähtsat asja. Üks on seks ja teine pole nii tähtis."

***

"Kuidas teil, porutshik, küll naistega veab?" imestab kornet Obolenski. "Kõik lausa jumaldavad teid!" "See on väga lihtne," vastab Rzevski. "Tuleb naise juurde astuda ja küsida: "Magame! Kas lubate mul endaga öö veeta?"." "Aga sellise asja eest võib ju vastu kõrvu saada!" "Võib. Aga enamasti kutsutakse ööbima!"

***

Porutshik Rzevski tantsib ballil ühe daamiga. Daam küsib: "Mille vastu teie, porutshik, mune koksite?" "Vastu sadulat," vastab Rzevski. "Huvitav! Mina koksin küll vastu panni!" imestab daam. "Imelikud kombed," pomiseb porutshik Rzevski endamisi, "panniga munadesse..."

***

Porutshik Rzevski vulgaarsusest solvunud kindral otsustab puudutada tema hinge kõige kaunimaid keeli: "Öelge, porutshik, olete te oma elus armastanud?" "Eks ole nende naistega ikka omajagu magatud küll," vastab Rzevski. "No kuulge, porutshik! Ma räägin ju puhtast ja ülevast armastusest!" "Mida te silmas peate, härra kindral?" jääb Rzevski mõttesse. Siis lööb tal nägu särama ja ta hüüatab: "Einoh, see on tõesti vahva - pärast sauna ja kirikutornis!"

***

Polkovnik ärkab keset ööd ja näeb oma voodis porutshik Rzevskit, kes armatseb tema naisega. "Porutshik Rzevski! Mida teie siin teete!?" röögatab ta. "Magage rahulikult, polkovnik, see on ainult uni, uni, uni..." vastab Rzevski. Polkovnik keerab teise külje ja pomiseb: "Mis kurat see küll on, juba kolmandat ööd üks ja sama uni!"

***

Kord kohtab polkovnik restoranis porutshik Rzhevskit. "Teie, porutshik, käite siin vist sageli? Aga minul, kas teate, ei jätku selleks raha." "Aga kuhu te siis oma palga panete?" "Viin kõik koju naisele. Aga pärast annab tema mulle ainult taskuraha." "Ma õpetan teid, polkovnik. Minge koju, kallistage naist selja tagant, suudelge kaelale - ja ta annab teile kohe raha." Polkovnik läheb koju, hiilin naisele selja taha, kallistab teda ja suudleb kaelale. "Noh, porutshik," küsib naine, "kas jälle sai raha otsa?"

***

Natasha Rostova küsib emalt: "Emake, kas sünnitamine on kõige valusam asi maailmas?" "Jaa, Natashake," vastab ema, "sünnitamine on tõesti kõige valusam asi maailmas." Vestlust pealt kuulnud porutshik Rzevski segab vahele: "Aga proua, kas teid on kunagi mõlaga kubemesse pekstud?"

***

Porutshik Rzevski tantsib ballil Natasha Rostovaga. "Fui, ma tunnen mingit ebameeldivat lõhna!" ütleb Natasha äkki. "Teil, porutshik, on vist sokid mustad. Äkki võtate need ära?" Rzevski teebki, nagu palutud, ja nad tantsivad edasi. "Mis asi see küll jälle haiseb!" kaebab Natasha mõne aja pärast. "Täpselt sama lehk, nagu oleksid teil ikka sokid jalas!" "Ei ole!" hüüab Rzevski võidukalt ja tõmbab sokid rinnataskust välja.

***

Kornet Obolenski ja porutshik Rzevski räägivad teatrist. "Kas teate, mis on draama?" küsib kornet. "See on niisugune olukord, kus on millega teha, on koht, kus teha, aga pole, kellega teha," vastab Rzevski. "Aga komöödia?" "Kui on millega teha, on, kellega teha, kuid pole kohta, kus teha." "Ja tragöödia?" "Kui on, kus teha, on, kellega teha, aga pole, millega teha."

***

Ballil küsib porutshik Rzevski võluvalt neiult: "Kas olete järgmise tantsu juba ära lubanud?" "Oh ei!" vastab neiu rõõmsalt. "Siis võiksite seni mu õlleklaasi hoida, kuni ma tantsin," teeb Rzevski ettepaneku.

***

Porutshik Rzevski jalutab Natasha Rostovaga Peterburi Suveaias. "Porutshik, kas te tahaksite luik olla?" küsib Natasha unelevalt. "Palja tagumikuga külmas vees - no ei, tänan!" vastab Rzevski.

***

"Kannan juba nädal aega kaasas taskurätikut, kuhu on sõlm tehtud, ega suuda meenutada, mida see pidi tähendama," kaebab porutshik Rzevski kornet Obolenskile. "Võibolla pidi see sulle meenutama, et on aeg taskurätik puhtaks pesta," arvab Obolenski.

***

"Härra Rzevski, milline on teie kõige pöörasem unistus?" küsib vürst Golitsõn. "Teate, mul pole iialgi olnud pärusmõisa..." "Mis te sellega peale hakkaksite?" "Oi, te ei kujuta ette, vürst, missuguse mõnuga ma selle maha jooksin!"

***

Keegi daam haigutab ballisaalis suure suuga. "Mis, kas tahate mu ära süüa?" hüüab porutshik Rzevski. "Ma ei söö sealiha," vastab daam nägu krimpsutades. "Nojah," märgib Rzevski, "lehmad on ju taimetoitlased."

***

Husaari päevikust: "Esmaspäev. Seisame Ivanovka külas. Jõime ära kogu külas leiduva veini. Teisipäev. Seisame Ivanovka külas. Jõima ära kogu külas leiduva viina. Kolmapäev. Seisame Ivanovka külas. Jõima ära kogu külas leiduva samagonni. Neljapäev. Seisame Ivanovka külas. Jõime ära kõik, mis põleb. Reede. Saabus porutshik Rzevski. Algas joomine ja läbustamine."

***

Natasha Rostova võtab vastu kosilasi, öeldes kõigile, et nad pole nii targad kui Sherlock Holmes ja nii hästi kasvatatud kui doktor Watson. Tuleb ka porutshik Rzevski. "Ah porutshik," ütleb Natasha, "te pole nii tark kui Sherlock Holmes ja nii hästi kasvatatud kui doktor Watson." "See-eest aga olen ma voodis nagu Baskervilleide koer," vastab Rzevski.

***

Doktor Watson tuleb Sophie Loreni magamistoast, naeratab ja võtab ära Sofia Loreni mehe maski. Samal ajal naeratab magamistoas Sherlock Holmes ja võtab ära Sofia Loreni maski.

***

Holmes ja Watson on ühe leskproua juures lõunasöögil. "Oo, armuline proua, teil on uus köögitüdruk," märgib Holmes. "On küll, aga kust te seda juba teate?" imestab proua. "Noh, taldrikul on uued sõrmejäljed."

***

Kaks naist söövad jäätist, kusjuures üks neist imeb ja teine näksib. "Mis te arvate, Watson," küsib Holmes, "kumb neist daamidest on abielus?" "Ma arvan, et see, kes imeb," vastab Watson. "Tegelikult on abielus see, kellel on sõrmes abielusõrmus," teatab Holmes, "aga teie loogika on ka huvitav..."

***

Doktor Watson tuleb purjuspäi koju ja tahab oksendada. Ta läheb tualettruumi ukse taha ja teeb ukse lahti - valgus süttib. Paneb ukse kinni - valgus kustub. Teeb ukse lahti - valgus süttib. "Tühja kah," mõtleb Watson, "õige mees saab igas olukorras ropsitud." Ta oksendab ja läheb siis magama. Hommikul ütleb talle Holmes: "Noh, Watson, olite eile jälle maani täis!" "Kust te seda võtate?" "See on ju elementaarne, kulla Watson. Vaevalt, et te kaine peaga oleksite külmkappi oksendanud."

***

Doktor Watson lendab Sherlock Holmesi ülesandel Londonist Pariisi. Salongi siseneb kena stjuardess ja Watson saadab talle kirjakese: "Tõstke, palun, oma seelik järgmisel korral kõrgemale." Järgmisel korral tõstabki stjuardess oma seeliku kõrgemale. Watson saadab uue kirja: "Tõstke, palun, veel kõrgemale." Stjuardess siseneb ja ulatab Watsonile sedeli. Hämmeldunud Watson loeb: "Kõrgemale ei saa, hakkab välja paistma. Holmes."

***

Sherlock Holmes ja doktor Watson jalutavad mõisapargis. Korraga kostavad hirmsad karjed. Watson küsib Holmesilt: "Holmes, kas seda kohutavat häält teeb Baskervilleide koer?" "Ei, Watson. See on ainult sir Henry, kellele Barrymore õhtusöögiks lambaliha tõi."

***

Sherlock Holmes ja doktor Watson magavad telgis. Väljas sajab vihma. Keset ööd ajab Watson Holmesi üles: "Vaadake, taevas on selgeks läinud - tähed paistavad." Holmes vaatab ka ja vihastab: "Lollpea! Mitte taevas pole selgeks läinud, vaid meie telk on ära varastatud!"

***

Sherlock Holmes ja doktor Watson urineerivad tualettruumis. Watson kuulab, kuulab, ja küsib siis: "Millest see tuleb, Holmes, et minu juga teeb plärinat, aga teie lasete vaikselt?" "See tuleb sellest, kulla Watson, et teie lasete minu kinga peale, mina aga jälle teie taskusse."

***

Sherlock Holmes ja doktor Watson jalutavad Londoni pimedatel tänavatel. Äkki ütleb Holmes: "Vaadake, Watson, seal, ülejärgmise kangialuse juures, saame me teiega kõvasti peksa." Nad lähevad edasi ja saavadki nimetatud kohas kere peale. "Kuidas te seda teadsite?" imestab Watson, kui on jälle teadvusele tulnud. "See on ju elementaarne, kulla Watson - ma käisin eile siin ülbitsemas."

***

Holmes ja Watson urineerivad tualettruumis. "Kuulge, Holmes, miks teie juba nii kaunilt plärtsub ja minu oma kohe mitte sugugi?" küsib Watson. "Elementaarne, Watson - te unustasite püksid jalast võtta," vastab Holmes.

***

Watson läheb koju ja näeb, et Sherlock Holmes toimetab midagi tema voodis. "Tere, Watson!" hüüab Holmes. "Arvake ära, mida ma praegu teen?" "Otsite asitõendeid missis Paddingtoni mõrva kohta?" oletab Watson. "Ei, Watson". "Püüate välja selgitada, kes oli padja endine omanik?" "Ei". "Siis ma küll ei tea." "See on ju elementaarne, kallis Watson! Ma magan parajasti su naisega!"

***

Sherlock Holmes pöördub doktor Watsoni poole: "Kallis John, ma näen, et kannate täna sooja aluspesu." "Taeva pärast, Holmes, kuidas te selle ära arvasite?" ahhetab Watson. "See on ju elementaarne, kulla Watson - te olete unustanud püksid jalga panemata."

***

Tshapajev ja Petka satuvad valgete kätte. Need tahavad teada kus paiknevad Punakaardi üksused. Tshapajev ja Petka ei ütle. Siis hakatakse neid piinama, pekstakse küll nii, küll naamoodi, aga mehed on ikka tummad. Kui piinajad lõpuks väsivad ja asja katki jätavad, ütleb Tshapajev ägades Petkale: "No said nüüd, Petka! Ma ütlesin kohe, et kirjutame üles, aga sina muud kui, et jätame meelde, jätame meelde!"

***

Petka ja Tshapajev sõidavad rongiga. "Näe, Petka - mets!" ütleb Tshapajev. "Kus, Vassili Ivanovitsh?" küsib Petka. "Mitte midagi ei näe, igal pool on puud ees."

***

Tshapajev Petkale: "Kuule Petka - räägitakse, et sa olid eile nii täis, olid tahtnud isegi õllevaati baarist välja veeretada?" "Eile sa lont tõesti päris korralikult umbe tõmmatud," nõustub Petka. "Aga kus mina siis sel ajal olin?" "Kuidas kus? Sina istusid ju vaadis!"

***

"Tead, Petka, ma kavatsen Anka naiseks võtta," teatab Tshapajev. "Oled sa hulluks läinud või?!" hüüatab Petka. "Temaga on ju kogu Kubanimaa maganud!" Järgmisel päeval kohtuvad Tshapajev ja Petka uuesti. "Kuule, Petka, ma otsustasin, et ma võtan ikkagi Anka naiseks." "Aga Vassili Ivanovitsh, ma ju rääkisin sulle, et kogu Kubanimaa on temaga maganud!" "Tead, Petka, ma vaatasin gloobuse pealt järele - ega see Kubanimaa nii suur olegi."

***

Tshapajev ja Petka istuvad rinde lähedal onnis ja joovad viina. Korraga hakkab väljast mingit kisa ja kära kostma. Petka jookseb ukse peale, vaatab välja ja hüüab Tshapajevile: "Valged tulevad. Jookseme ära!" "Enne joome viina ära ja siis vaatame mis edasi saab..." vastab Tshapajev. Mõne aja pärast ongi viin otsas, aga kolistamine kostab juba ukse tagant. "Kas sa näed mind, Petka?" küsib Tshapajev. "Ei," vastab Petja. "Mina sind samuti mitte..." teatav Tshapajev pehme keelega. Sel hetkel lükatakse onni uks lahti ja kostab kasaka hüüe: "Kurat, ka siin pole kedagi..!"

***

Petka ja Tshapajev sõidavad veduriga. "Petka, milliseid puid sa koldesse viskad?" küsib Tshapajev. "Tavalisi, sirgeid," vastab Petka. "Pane kõveraid, varsti peame pöörama hakkama!"

***

Tshapajev õpetab Petkat käsigranaadiga ümber käima: "Näed, siin on rõngas. Kui sellest tõmbad, hakkab granaat tasakesi sisisema. Seejärel viskad." Tshapajev astub paar sammu kõrvale: "Noh, tõmba nüüd rõngast!" "Sisisema hakkas!" hüüab Petka. "Viska!" "Püüa, Vassili Ivanovitsh!"

***

Tshapajevi väeosa võtab vangi valge ohvitseri. Tshapajev isiklikult hakkab teda üle kuulama. Mees joodetakse täis, kuid ta ei hakka rääkima. Siis teeb Petka Tshapajevile ettepaneku võtta kasutusele uus piinamismeetod: mehele hommikul peaparandust mitte anda. "Oled sina, Petkas, alles koletis!" ütleb Tshapajev selle peale õudusega.

***

"Millest sa unistad, Vassili Ivanovitsh?" küsib Petka. "Naisterahvast," vastab Tshapajev. "Mine siis Anka juurde." "Seal ma juba olin."

***

Tshapajev annab Petkale viimaseid instruktsioone langevarjuhüppeks: "Niisiis hüppad sa luugist välja ja seejärel tõmbad rõngast..." "Aga kui ei avane?" küsib Petka. "Siis otsid üles tagavaralangevarju rõnga ja tõmbad seda." "Aga kui see ka ei avane?" "Siis tõmba ennast vuntsidest." "Milleks see peaks hea olema?" "Noh, kui alla jõuad, pole sul neid nagunii enam tarvis."

***

Tshapajev läheb staapi ja leiab eest Petka, kes pliidil parti praeb. "Kurat, jälle raiskasid padruneid!" põrutab Tshapajev. "Ei raisanud, Vassili Ivanovitsh," ajab Petka vastu. "Ma viskasin pardi bumerangiga alla." "Kuule, Petka, kui sa veel mu sokke puutud, siis võtan su lipsu ja lähen sellega karujahile!"

***

Tshapajev rivistab polgu üles ja küsib: "Mis te arvate, kas lindudel on raha vaja?" "Ei ole!" vastab terve polk ühest suust. "Mina arvan ka niimoodi," teatab Vassili Ivanovitsh ja lisab: "Tähendab nii kotkad, ma jõin eile kogu teie palgaraha maha!"

***

Petja saadetakse Kodusõja ajal Jaapanisse. Kui ta tagasi tuleb, räägib Tshapajevile, et õppis seal ka karated. Tshapajev palub endale selgitada, mismoodi see karate on. Petka võtab kangi ja virutab sellega Tshapajevile pähe. Kui Tshapajev jälle teadvusele tuleb, ütleb Petka: "Näed nüüd, Vassili Ivanovitsh, nii tugevasti löövad need raisad seal Jaapanis käega!"

***

"Petka, sadulda hobune! Läheme rünnakule." "Ei saa, Vassili Ivanovitsh. Hobune on stepis." "Kurat temaga. Eks läheme siis homme."

***

"Vassili Ivanovitsh, tankid!" "Võta, Petka, laualt granaadid." "Vassili, Ivanovitsh, lõin tankid tagasi." "Tubli, Petka. Pane granaadid lauale tagasi."

***

Petka tormab staapi: "Vassili Ivanovitsh! "Philip-Morris" toodi!" "Mõlemad maha lasta!"

***

Tshapajev seisab polgu ees ja kamandab: "Kõik, kes eile jõid, kaks sammu ette!" Keegi ei astu. "Väga hea, siis lähete kõik kaevikuid kaevama, meie aga läheme Petkaga pead parandama."

***

"Vassili Ivanovitsh, kas sa liitri viina jõuad ära juua?" "Jõuan, Petka." "Aga ämbritäie?" "Jõuan, Petka." "Aga vaadi?" "Jõuan, Petka." "Aga maailmas mastaabis?" "Loll oled, Petka! Kust ma pohmellis olles nii suure kurgi välja võtan?"

***

Tshapajev ja Petka istuvad ning joovad viina. Nende juurde tuleb Furmanov: "Poisid, ma hakkan kolmandaks, ah?" "Ei, neljandaks," vaidlevad teised vastu, "kolmel me juba käskisime kuradile minna."

***

Petka hangib värsket õlut ja pakub Tshapajevile juua. Kuid õlle juurde on ju vaja kala. Petkale meenub, et nägi ühe maja küljes suurt pundart kuivatatud meritinte rippumas. Nad toovad redeli, kuid vaevalt saab Petka hakata kalu lahti siduma, kui majast väljub Furmanov: "Mis teie siin teete?" "Paneme Oktoobripühadeks lillevanikut üles." "Aga praegu on ju veel vara!" "Seda minagi räägin, et vara. Võta see maha, Petka, kui tuleb õige aeg, küll siis üles seame."

***

Petka näeb, et Tshapajev kaevab auku ja küsib: "Vassili Ivanovitsh, miks sa auku kaevad?" "Furmanov tegi mulle ettepaneku parteisse astuda, nüüd on liikmepileti jaoks rinnapilti vaja." "Rinnapilti? Aga miks sa siis nii sügava augu kaevad?" "Loll oled Petka! Ma tahan ju ometi hobuse seljas poseerida."

***

"Vassili Ivanovitsh, Anka on provokaator." "Ei või olla, Petka. Kust sa seda võtad?" "Noh, lähen saunast mööda, aga sealt hüüab mind Anka ja vehib kätega. Torman muidugi sauna, võtan riidest lahti ja sööstan lavale, aga neil käib seal parteikoosolek..."

***

Pärast ebaõnnestunud sisseastumist Kindralstaabi Akadeemiasse tuleb Petka diviisi tagasi. "Kukkusin sisse Caesariga," räägib ta Tshapajevile. "Küsiti, kes ta selline on. Ja mina vastan, et kolmanda eskadroni hobune." "Mina olen siin süüdi, Petka," tunnistab Tshapajev, "ma viisin Caesari teise eskadroni üle."

***

Tshapajev ja Petka teevad algebra eksamit. Petkale satub küsimus - leida kuupjuur. Petka tormab parki ja hakkab kaevama. Kaevab ja kaevab, kuni lõpuks kaevabki välja. Viib selle klassi, aga ise naerab. "Miks te naerate?" küsitakse komisjonist. "Ma nägin Tshapajevit. Ta jookseb mööda linna, mauser käes, ja otsib ruudu kolmikliiget taga."

***

Tshapajev saadab Petka kunstnikuks õppima ja annab talle õpingute jaoks raha. Petka joob aga raha maha ja on nüüd mures, mida Tshapajevile öelda. Lõpuks võõpab ta ühe lõuendi üleni mustaks, sõidab siis koju ja näitab Tshapajevile. "Petka, kuidas seda pilti nimetatakse?" küsib Tshapajev. "Neegrid varastavad öösel sütt!" vastab Petka uhkelt.

***

"Petka, kuhu sina pärast maailmarevolutsiooni võitu lähed?" "Konservatooriumi, Vassili Ivanovitsh." "Kuidas konservatooriumi? Miks?" "Ma tahan, et kommunismi ajal kõigile inimestele konserve jätkuks."

***

Tshapajev ja Petka varastavad lennuki. Tshapajev hakkab piloodiks ja Petka pardamehhaanikuks. Tshapajev hüüab: "Petka! Näidud?" Järgneb vaikus. Tshapajev hõikab kurjemalt: "Petka! Näidud?" "Kaheksakümmend!" kõlab vastus. Tshapajev noogutab rahulolevalt, kuid siis sugeneb ta silmadesse arusaamatus: "Aga mida kaheksakümmend?" "Aga mida näidud?" kõlab Petka vastus.

***

"Petka, kas jõhvikas on selline punane ja mustade täppidega?" "Ei ole, Vassili Ivanovitsh, jõhvikas on ilma täppideta." "Kurat, jälle sõin lepatriinusid!"

***

Petka tuleb tuppa ja näeb, et Tshapajev seisab poriste saabastega valgel laudlinal ja keerab elektripirni sisse. "Vassili Ivanovitsh, oleksid võinud kasvõi ajalehe alla panna!" "Pole viga, Petka, ulatun niisamagi."

***

Petka istub raudteerööpal ja imeb piipu. Juurde astub Tshapajev: "Hei, Petka, tõmba koomale, ma tahan ka istuda!"

***

Tshapajev tahab kalale minna ja saadab Petka vihmausse kaevama. Mõne aja pärast tuleb Petka tagasi, silm sinine, ja jutustab: "Lasin maasse 220 volti ja usse tuli robinal. Aga mina tahtsin rohkem ja juhtisin maasse ka tööstusvoolu. Selle peale tulid maa alt kaevurid ja andsid mulle peksa."

***

Tshapajev ja Petka sõidavad autoga. Tee ääres hääletab kena neiu: "Võtke mind peale, härrad ohvitserid, tasun natuuras." "Kas meil natuurat on tarvis?" küsib Tshapajev Petkalt. "Ei ole." "Siis sõidame edasi!" Natukese aja pärast uurib Tshapajev: "Mis see natuura on?" "Ei tea," vastab Petka. "Mina ka ei tea. Sõidame tagasi ja küsime järele!" Sõidavadki. Neiu on ikka veel tee ääres. "Mis see natuura on?" küsib Tshapajev. "Noh," alustab neiu, "võtan püksid jalast..." "Petka, kas meil pükse on vaja?" "Ei ole." "Siis sõidame edasi!"

***

Tshapajev ja Petka lähevad lõbumajja. Tagasi tulles kiitleb Tshapajev: "Tead, minu oma oli veel süütu." "Ime küll," ütleb Petka, "aga minu oma ka." Samal ajal vahetavad lõbutüdrukud muljeid: "Pole elu see nii tormakaid mehi näinud - isegi sukkpükse ei hakanud jalast ära võtma!"

***

Petka: "Vassili Ivanovitsh, ameeriklased maabusid Kuul!" Tshapajev: "Väga hea, Petka. Vaata, kuhu me oleme nad juba ajanud!"

***

Tshapajev ja Petka saadetakse Aafrikasse ühele vähearenenud riigile kultuuriabi andma. Varsti tuleb nende tööd kontrollima komisjon. Komisjoniliikmed näevad, kuidas Tshapajev kihutab autoga jõe kallast mööda ja pukseerib veesuuskadel neegrit, Petka on aga kaks neegrit adra ette rakendanud ja künnab maad. Komisjon väljendab pahameelt: "Ja seda te nimetate kultuuriabiks, seltsimees Petka?! Võtke eeskuju seltsimees Tshapajevist, kes neegrit sõidutab!" "Ei, te saate valesti aru," vaidleb Petka vastu. "Vassili Ivanovitsh püüab hoopis elussöödaga krokodille."

***

Tshapajev ja Petka istuvad kongressil deputaatide hulgas ja naeravad. Neile tehakse märkus: "Kuidas te käitute kalli Leonid Iljitsh Brezhnevi esinemise ajal!" "Sina, Petka, ütlesid, et Raikin, on aga hoopis mingisugune pask!"

***

Petka tormab Tshapajevi juurde: "Vassili Ivanovitsh! Brezhnevit lasti!" "Kas pihta ka said?" küsib Tshapajev. "Mööda lasid." "Mõõgaga oleks vaja, mõõgaga!"

***

Petka kirjutab memuaare. Need algavad nii: "Vassili Ivanovitsh istus hobuse selga ja ratsutas staapi." Edasi järgneb: "Kappadi. Kappadi. Kappadi." Viimasel leheküljel on: "Kappadi. Kappadi. Kappadi. Vassili Ivanovitsh hüppas hobuse seljast maha ja läks staapi."

***

Paavst avaldab surivoodil oma viimase soovi: "Tooge minu juurde Batman!" Kardinalid palkavadki maailma parima eriüksuse ja paari päeva pärast on Batman Vatikanis. "Jätke meid omavahele," palub paavst. Ja siis Batmanile: "Tule lähemale..." Ta vaatab kaua Batmanile otsa, silitab tal õrnalt kätt ja lausub: "Jah, kauaks viis see neetud kodusõda meid lahku, Vassili Ivanovitsh!.."

***

Petka sõidab välismaale komandeeringusse ja saadab sealt mõne aja pärast Tshapajevile paki: pudeli konjakit ja karbi punast kalamarja. Vassili Ivanovitsh saadab talle tänukirja: "Suur aitäh samagonni eest, Petka. Selle jõime me kohe ära, aga need jõhvikad viskasime minema - haisesid kohutavalt kala järele."

***

Tshapajev ja Petka hüppavad lennukist välja. All on valgekaartlaste positsioonid. "Vassili Ivanovitsh, aeg on langevarjud avada!" karjub Petka. "Ei, Petka!" vastab Tshapajev. "Meil on hüpe suletud langevarjuga." Mõne aja pärast hüüab Petka jälle: "Maani tuhat meetrit! On aeg!" "Vara! Vaatle valgete positsioone!" "Maani kakssada meetrit!" "Vara, Petka, vara!" "Sada, Vassili Ivanovitsh!" "Vaatle, vaatle! Veel on vara!" "Kaks meetrit, Vassili Ivanovitsh!" "No mis kangelane sa oled, Petka, kui ei suuda kahe meetri kõrguselt alla hüpata!"

***

Tshapajev ja Petka istuvad relsil ja teevad suitsu. "Vassili Ivanovitsh," küsib äkki Petka. "Relsid on ju siledad?" "Jaa, Petka, siledad," vastab Tshapajev. "Ja rattad on ju ümmargused?" "Jaa, Petka, ümmargused." "Aga miks siis rattad ikkagi relsil kolisevad?" "Oi, Petka, oled sina ikka rumal! Ratas on ju ringi-kujuline, eks ole?" "Jah, Vassili Ivanovitsh." "Mis on ringi pindala valem?" "Pii r ruut." "No näed, Petka, see ruut panebki rattad kolisema!"

***

Tshapajevile kantakse ette: "Vassili Ivanovitsh! Sinu mära sünnitas öösel kentauri!" "Kuradi kurat! Otsige kohe Petka üles ja laske ta maha!"

***

Petka: "Küll sul on mustad jalad, Vassili Ivanovitsh. Isegi mustemad, kui minu omad." Tshapajev: "Aga Petka, ma olen ju sinust vanem!"

***

"Vassili Ivanovitsh! Mets on valgeid täis!" "Jäta, Petka, praegu pole aega seeni korjata."

***

Neeger otsustab Moskvasse õppima minna. Talle räägitakse küll, et ära mine, seal ainult naerdakse su üle ja räägitakse neegritest anekdoote. Neeger aga läheb ikka. Sõidabki siis Moskvas trammis, ahv õlal. Keegi vanamutt jääb teda jõllitama ja küsib: "Kes sina selline oled?" "Mina olen see, kellest teil Venemaal anekdoote räägitakse," vastab neeger uhkelt. "Vassili Ivanovitsh! Vassili Ivanovitsh!" hüüab mutt. "Küll olete teie ikka päevitunud! Ja teid, Petka, ei tunne kohe äragi!"

***

Stirlitz sisenes oma lemmikkõrtsi. Laua taga istusid kaks SS-last. "Vaata, Stirlitz tuli," ütles üks, "varsti algab siin jälle lööming." Stirlitz tellis endale kannu õlut, jõi selle tühjaks ja lahkus. "Ei, see ei olnud Stirlitz!" "Oli küll!" "Ei olnud!" Ja siis algas lööming...

***

"Madu," mõtles Stirlitz. "Stirlitz," mõtles voolik.

***

Stirlitz tuli koju väga väsinuna, istus toolile ja toetas pea lauale. Radist Katja karjatas ehmunult, sest see oli Mülleri pea.

***

Müller sisenes oma kabinetti ja leidis sealt Stirlitzi, kes tema seifi muukis. Stirlitz haaras seifist dokumendid, sidus Mülleri tooli külge kinni ja küsis talt: "Kas kirjaklambreid on?" Hääl kaadri tagant: "Stirlitz teadis, et Müllerile jääb meelde kõige viimane lause. Kui siis Müllerilt hiljem küsitakse, mida Stirlitz tahtis, vastab ta: "Kirjaklambreid."

***

Stirlitz ja Müller tulistasid järjekorras. Järjekord hõrenes kiiresti.

***

"Stirlitz, te olete juut!" käratas Müller. "Ma käsin teid maha lasta!" "Vale!" hüüatas Stirlitz ägedalt. "Ma olen venelane!"

***

Müller läks Stirlitzile külla. Kui ta sisenes, avanes talle järgmine pilt: mööbel tükkideks lõhutud, kardinad maha rebitud, seintele punase värviga kirjutatud: "Hitler on loll!" ja "Maha Saksamaa!" Ja kogu selle laga keskel magas maani täis Stirlitz. Müller astus laua juurde ja märkas seal telegrammi. Selles seisis: "Justas Aleksile: luban lõõgastuda."

***

Stirlitz istus oma lemmikkõrtsis ja jõi õlut. Korraga hõikas üks maani täis saksa ohvitser üle saali: "Maha vene sead!" Kõik kõrtsikülastajad vaatasid üllatunult tema poole: kuidas ta küll julges Stirlitzi juuresolekul midagi sellist öelda!

***

Müller kihutas oma Mercedesega Berliini poole. Aknast välja vaadates nägi ta auto kõrval Stirlitzit, kes tegi näo, nagu poleks tal kuhugi kiiret.

***

Stirlitzil oli probleem. Stirlitz laiutas käsi. Ei aidanud. Laiutas veel. Nüüd aitas.

***

Müller tegi Stirlitzile ettepaneku tema juures töötada. "Aga ma töötan juba Schellenbergi juures," ütles Stirlitz. "Kuidas jääb tööraamatuga?" "Aga kui seada sisse teine?" pani Müller ette. "Küll ma juba teie vigureid tean!" ei nõustunud Stirlitz. "Te saadate hiljem ju gestaapolase kontrollima, kui palju tööraamatuid mul on." "Mul on hirm teiega rääkida, Stirlitz," tunnistas Müller. "Te lihtsalt loete mu mõtteid."

***

Kõlas pauk ja Stirlitz tundis peas ootamatut valu. "Lõhkekuul!" taipas Stirlitz kiiresti ajusid liigutades.

***

Stirlitz jalutas metsas ja nägi äkki ühest puuõõnest kellegi silmi. "Öökull!" mõtles Stirlitz. "Ise oled öökull!" mõtles Müller.

***

Kõlas lask. Läbi pea puhuvast tõmbetuulest järeldas Stirlitz, et haav oli läbiv.

***

Stirlitz kukkus kolmanda korruse aknast alla ja jäi ime abil teise korruse akna külge rippuma. Järgmisel päeval paistetas ime üles ning segas käimist.

***

Schellenberg kutsus Stirlitzi enda juurde ja küsis: "Mis te arvate, Stirlitz, kas sõda kestab maipühadeni?" "Tõenäoliselt küll ja ma arvan, et see võib venida isegi võidupühani," vastas Stirlitz.

***

"Tunnistage mulle nüüd ausalt," palus Müller Stirlitzit, "kas teile tõesti ei meeldiks praegu kuskil Volga kaldal istuda ja seal õngeritva vibutada?" "Härra obergruppenführer, seda ei saaks ma kohe mitte kuidagi teha," vastas Stirlitz. "Ma nimelt ei või oma nägu Venemaale näidata, sest mul on juba mitukümmend aastat partei liikmemaks tasumata."

***

Kõikidest arstidest kõige rohkem austas Stirlitz hambaarste, sest need aitasid tal keelt hammaste taga hoida.

***

Stirlitz armastas lausa hullupööra külmrelvi, sest neid oli väga hea pärast mahapeetud orgiat vastu kuumavat pead suruda.

***

Strilitz seisis tänavanurgal. Tema kõrvale kukkus tellis. "Potsti?!" mõtles Stirlitz. "Potsti-potsti!" mõtles Müller ja viskas teise tellise katuselt alla.

***

Stirlitz istus kodus kamina ees ja suitsetas piipu. Tema ees põlvedel oli lahti löödud Stalini teoste II köide. Konspiratsiooni mõttes oli tal ees selline nägu, nagu ta loeks. Keegi ei tohtinud teada, et ta oli lihtsalt mõtteisse süvenenud.

***

Stirlitz ajas peegli ees habet. Äkki märkas ta enda ees polkovnik Issajevi tuttavat nägu. "Vene spioon Issajev!" mõtles Stirlitz. "Ohoo, kui taibukas!" mõtles Issajev.

***

SS-ohvitserid seisid palgajärjekorras. Äkki tuli Stirlitz ja trügis küünarnukke appi võttes kassa juurde. "Kas teil pole häbi ette trügida, von Stirlitz?!" pahandasid ohvitserid. "Nõukogude Liidu kangelasi teenindatakse väljaspool järjekorda!" vastas Stirlitz uhkelt.

***

"Kui ma sisse tulin, siis siin ju ometi oli uks!" mõtles Stirlitz seifi nelja seina vaadates.

***

Stirlitz jalutas tänaval ja nägi äkki ühes prügikastis kassi. "No on inimesed!" mõtles Stirlitz. "Täiesti korraliku kassi ära visanud."

***

Oli külm detsembriöö. Stirlitz küttis ahju. Järgmisel päeval teatasid Berliini ajalehed Gestapo informaatori elajalikust tapmisest.

***

Oma kodu aknast nägi Stirlitz inimesi, kes liikusid kõveraotsalistel puust laudadel ja hoidsid käes keppe. "Suusatajad," taipas Stirlitz.

***

Stirlitz ületas rindejoone. Järgmisel päeval sai ta hommikulehtedest teada, et oli teinud seda märkamatult.

***

Stirlitz jalutas öise Berliini tänavatel. Äkki sai ta raudkangiga tugeva hoobi selga. Stirlitz vaatas seljataha, kuid kedagi ei olnud näha. "See ainult tundus mulle," taipas Stirlitz.

***

Mülleri käsul lasti Stirlitz maha kui vene spioon. Järgmisel hommikul oli ta jälle tööl. Uus mahalaskmine. Ja jälle ilmus Stirlits järgmisel päeval tööle. Ja nii neli korda. "Olgu, las töötab," lõi Müller käega. Müller ei teadnud, et polkovnik Issajevil oli üheksa teisikut.

***

Pärast sõda kohtas kapten Kloshsh oma endist ülemust Stirlitzit. Räägiti ühistest tuttavatest. "Kuidas Richard Sorgel ka läheb?" küsis Kloshsh. "Kahjuks on ta hukkunud," vastas Stirlitz. "Ta ei tulnud Keskusest tagasi!"

***

Ükskord tahtis Müller Stirlitziga pisut nalja teha. Berliini raadio andis edasi teate, et on tabatud nõukogude luureohvitser, kes töötas SS-is. Nali ei läinud läbi! Juba järgmisel päeval lükkas Nõukogude Informatsioonibüroo selle teate ümber, kinnitades, et polkovnik Issajev, pseudonüümiga Stirlitz, töötab endiselt edukalt vaenlase tagalas.

***

Miski eristas Stirlitzit teistest SS-i ohvitseridest. Raske öelda, kas see oli tema kindel pilk, tema mehine olek või tema järel lohisev langevari.

***

Stirlitz tühjendas põie Mülleri silme all. Müller pühkis silmad puhtaks ja läks vandudes minema.

***

Stirlitz astus kõrtsist öisele tänavale. Ta seisatas hetkeks, veendumaks, et õhk on puhas ja tegi siis esimesed sammud. Kohe tundis ta kuklas tugevat lööki. Heitnud välkkiire pilgu seljataha, tegi Stirlitz eksimatu järelduse: "Asfalt!"

***

Hitleri punkris käis tähtis nõupidamine. Äkki tormas sisse Stirlitz ja hakkas saladokumente pildistama. "Kes see on?" küsis Hitler. "Nõukogude luuraja Issajev," vastati talle. "Aga miks te teda siis kinni ei võta?" oli Hitler nõutu. "Aga milleks? Nagunii keerutab end kuidagi välja!"

***

Hitler helistas Stalinile: "Jossif, ega sinu mehed ole mu seifist saladokumente võtnud?" "Oota, ma selgitan välja," vastas Stalin ja helistas Stirlitzile: "Kuule, Maksimõtsh, kas sina võtsid Hitleri seifist dokumendid?" "Just nii, seltsimees Stalin!" "Pane tagasi, inimesed muretsevad!"

***

Himmler kutsus välja kaastöölisi: "Öelge üks kahekohaline arv." "45." "Aga miks mitte 54?" "Sellepärast, et 45!" Himmler kirjutas iseloomustusse: "...Iseloom põhjamaine, kindel", ja kutsus järgmise: "Öelge üks kahekohaline arv." "26." "Aga miks mitte 62." "Võib ka 62, aga 26 on parem." "Himmler kirjutas iseloomustusse: "...Iseloom lähedane põhjamaisele", ja kutsus järgmise: "Öelge üks kahekohaline arv." "33." "Aga miks mitte...? Ah, see oled sina, Stirlitz!"

***

Mööda koridori minnes lükkas Stirlitz kergelt Bormanni kabineti ust. Uks ei avanenud. Stirlitz lükkas kõvemini. Tulemus oli sama. Siis võttis Stirlitz hoogu ja tormas õlaga vastu ust. Uks ei avanenud. "Lukus," otsustas Stirlitz.

***

Stirlitz valas Bormanni kassi bensiiniga üle ja süütas põlema. Kass jooksis paarkümmend meetrit ja kukkus siis pikali. "Ahhaa," taipas Stirlitz, "bensiin lõppes!"

***

Müller helistas Stirlitzile ja kutsus teda laupäevakule - Riigipäevahoone aknaid pesema. "Kõik!" mõtles Stirlitz, "olen paljastatud!" Parem lähen ja annan end ise üles." Ta läks Mülleri juurde ja teatas: "Ma olen vene luuraja Issajev!" Müller muigas ja laskis tal minna. Ise aga helistas Bormannile: "Mida küll meie naljamees Stirlitz välja ei mõtle, et saaks ainult tööst kõrvale viilida."

***

Ühel Berliini tänaval seisid Stirlitz, Müller ja Bormann ning vestlesid elavalt. Neist möödus professor Pleisschner ja ütles valju häälega: "Stirlitz, te olete pederast!" Kõik pahvatasid naerma, ja ainult Stirlitz sai aru, et Keskusest on tulnud raadiogramm, milles talle omistati kindrali auaste.

***

"Stirlitz, te olete paljastatud!" teatas Müller. "Teie pass lõhnab vene viina järele." "Ärge olge idioot, Müller!" vastas Stirlitz. "Bormannil on lihtsalt komme enne templi löömist pitsatile õhata."

***

Stirlitzil oli vaja pastor Schlag üle mägede Shveitsi saata. Ta läks poodi ja tahtis suusasaapaid osta. Müügil oli ainult number 38. Kui pastor minema hakkas, küsis Stirlitz, mis number jalg tal on?" "45," vastas pastor. "Ta ei oska ju üldse suusatada..." mõtles Stirlitz, vaadates, kuidas pastor vaevaliselt mäest üles komberdab.

***

Stirlitz sõitis oma Mercedesega Berliinist välja. Äkki märkas ta tee ääres hääletavat Müllerit. Muiates sõitis Stirlitz mööda. Mõne aja pärast nägi ta taas hääletavat Müllerit ja sõitis jälle mööda. Nii juhtus see õige mitu korda. See pani Stirlitzi mõtlema. Kui ta järjekordselt Müllerist mööda sõitis, Stirlitz taipas: "Kurat, ma olen ju ringteel!"

***

Müller küsis Stirlitzilt: "Öelge, mis värvi mu aluspüksid on?" "Sinised valgete täppidega." "Vaat nüüd kukkusitegi sisse, Stirlitz!" hüüdis Müller rõõmsalt, kuna oli kindel, et tema aluspükste värvi võib teada ainult vene radist. "Tõmmake rihm pingule, gruppeführer," ütles Stirlitz, "või muidu näeb teie aluspükse kogu Gestapo!"

***

Müller imestas väga, kui märkas oma kabinetti sisenedes seifi kõrval seisvat Stirlitzit. "Kurat võtaks, mida teie siin teete?" küsis ta rangelt. "Trammi ootan," vastas Stirlitz häirimatult. Müller väljus ja läks mööda koridori edasi. Korraga kargas talle pähe: "Neetud, mis trammi saab olla minu kabinetis?!" Ta pöördus tagasi. Stirlitzit kabinetis enam polnud. "Vist sõitis juba minema," mõtles Müller.

***

Müller ja Eischmann istusid kõrtsis. "Kohe tuleb Stirlitz," seletas Müller, "ja ütleb parooli: "Mulle õlut ja viini vorstikesi". Siis võtamegi ta kinni." Sisenes Stirlitz. "Andke mulle palun, õlut, aga..." ta näitas Müllerile ja Eischmannile keelt, "aga viini vorstikesi pole vaja."

***

Suurte pühade puhul võttis Stirlitz seifist lõõtspilli, pudeli viina ja teeklaasi. Ta valas endale 150 grammi, jõi ühe sõõmuga ära ja mängis pärast viisteist minutit lõõtspilli. Ükskord, kui ta tahtis jälle kodumaad meelde tuletada, ei leidnud ta seifist lõõtspilli ega viina. Stirlitz helistas Müllerile: "On see teie töö?" "Te peate silmas lõõtspilli ja viina?" "Jah." "Neid te enam ei näe." "Miks?" "Teie pole ainuke, kes kodumaa järele igatseb."

***

Kõrtsi ees vedeleva Stirlitzi juurde astus Müller: "Stirlitz! Te häbistate saksa ohvitseri nime!" Stirlitz tõstis oma nukrad vasikasilmad. Tal oli küll häbi, aga vahel ta lihtsalt tahtis end jälle nõukogude ohvitserina tunda.

***

"Kus te niimoodi autot õppisite juhtima, Stirlitz?" küsis Müller. "ALMAVÜs," vastas Stirlitz ja mõtles ise: "Ega ma ometi midagi ülearust välja lobisenud?"

***

Müller vaatas aknast välja ja nägi kuhugi tõttavat Stirlitzit. "Kuhu ta küll niimoodi kiirustab?" mõtles Stirlitz. "Pole sinusuguse koera asi!" mõtles Stirlitz.

***

Stirlitz ja Müller väljusid kõrtsist. "Võibolla võtaks mõned tüdrukud maha?" tegi Stirlitz ettepaneku. "Ei," vastas Müller, "las ripuvad veel natuke."

***

Stirlitz jalutas mööda öist metsa kohtumisele pastor Schlagiga. Põõsast kostis ussi sisinat. Stirlitz tulistas sinna mitu lasku. "Ta ei õppinudki korralikult vilistama..." mõtles Stirlitz, leides põõsast pastori verise laiba.

***

"Stirlitz, kas tunnete need saapad ära?" küsis Müller Stirlitzilt oma kabinetis. Hääl kaadri tagant: "Loomulikult tundis Stirlitz need saapad ära, need olid tehtud pastor Schlagi nahast."

***

Stirlitz tõstis silmad. Need olid professor Pleisschneri silmad.

***

Gestapo sulges kõik väljapääseud, kuid Stirlitz põgenes sissepääsu kaudu.

***

Stirlitz nägi konspiratiivkorteri aknalaual 39. triikrauda. "Läbikukkumine!" mõtles Stirlitz. "Kolm triikrauda on puudu."

***

Keskööl sõitis Stirlitzi maja juurde kolm autot SSlastega. Kaks meest läksid ukse ette, ülejäänud piirasid maja ümber. "Avage, Stirlitz!" Stirlitz läks lohiseval sammul ukse juurde ja ütles unisel häälel: "Kedagi pole kodus." "Aga kes seal siis räägib?" "Räägib Berliini raadio, kell on viisteist ja kolmkümmend minutit." SSlased ohkasid ühel häälel ja sõitsid minema. Hääl kaadri tagant: "Sel kombel vedas uljas nõukogude luuraja SSlasi jälle ninapidi."

***

Keegi koputas visalt uksele. Stirlitz avas ja nägi lävel pisikest koerakest. "Mis sul vaja on, lollike?" küsis Stirlitz. "Ise oled loll," vastas koer, "ma olen Keskusest."

***

Strilitz külastas sageli kohvikut "Elevant". Ka täna ei muutnud ta oma harjumusi. Stirlitz tellis endale kausi mannaputru. Kui kauss tema ette lauale pandi, kummardus Stirlitz ettepoole ja kukkus näoga pudru sisse. "Neetud fashist on ennast täis joonud!" mõtlesid külastajad. Nad ei teadnud, et nii tähistab Stirlitz Punaarmee aastapäeva.

***

Stirlitz märkas ajalehekioski vaateaknal ajakirja, mille kaanel ilutses kena tüdruk ja all oli kiri: "Miss “96". "Imelik," mõtles Stirlitz, "96-aastane - ja näeb nii hea välja!"

***

Stirlitz segas endale päevalilleõlist, bensiinist, tehnilisest piiritusest ja mustadest sokkidest kokteili ja jõi selle ühe sõõmuga ära. Stirlitz teadis, et selline segu on eluohtlik, aga ta ei surnud.

***

Stirlitz ja Müller istusid baaris. Müller mõtles, et võiks jooma hakata. "Ise oled joodik," ütles Stirlitz selle peale Müllerile.

***

Esmaspäeval viidi Stirlitz mahalaskmisele. "Jaa, nädal algab halvasti..." mõtles Stirlitz.

***

Kui Stirlitz hommikul silmad avas, lõhkus ta pea hirmsasti valutada ja esimene asi, mida ta nägi, olid akende ees asuvad trellid. "Kus ma olen?" mõtles vapper luuraja. "Kui sisse astuvad mehed mustas vormis, siis olen ma Gestapos ja olen von Stirlitz, kui aga rohelistes vormides, siis olen NKVDs ja olen polkovnik Issajev." Sisse astusid hallis vormis mehed ja hakkasid teda kuhugi tirima. "Mille eest? Mille eest?" karjus Stirlitz. "Mille eest, mille eest? Eile jõite end ametlikul vastuvõtul täis nagu siga! Kas teil häbi ei ole?! Ise veel teeneline näitleja kodanik Tihhonov..."

***

Gestapo piiras Stirlitzi maja ümber. Müller isiklikult andis ta ukse taga kella. "Stirlitzit pole kodus!" hüüdis Stirlitz. "Aga miks siis tuli põleb?" küsis Müller. "Kohe kustutan ära," vastas Stirlitz. Hääl kaadri tagant: "Ja nii vedas Stirlitz Gestapot juba teist nädalat ninapidi."

***

Stirlitz astus kabinetti ja nägi põrandal lamavat Müllerit. "Mürgitatud!" mõtles Stirlitz laiba kohale kummardades ja rinnast väljaulatuvat noapead silitades.

***

Müller istus oma kabinetis ja luges ajalehte, talle hakkas silma kuulutus: "Dzhässansambel vajab kiiresti pianisti". "Stirlitz on väga jultunuks muutunud," mõtles Müller.

***

Ükskord hakkas Stirlitzil streikima veevärk ja ta kutsus santehniku. Tuli aga hoopis töömeheksmaskeeritud Müller ja parandas rikke. Stirlitz andis talle hajumusest kolm rubla. "Noh, jäitegi vahele, Stirlitz," ütles Müller, "aarialane oleks andnud marku või vähemalt tshekke." "Vabandage, obergruppenführer," vastas Stirlitz, "olen praegu kuival ja pidin seepärast laenama raha vene radistilt."

***

Stirlitz väljus majast ja sattus kokku prostituutidega. "Läheksite parem koju, tüdrukud," ütles Stirlitz, "sõda ikkagi..."

***

Stirlitz keetis vähke. Need muutusid punasteks. "Omad!" mõtles Stirlitz.

***

Professor Pleisschner kukkus juba kaheksandat korda aknast välja. Mürk ei mõjunud ikka veel.

***

Professor Pleisschner kukkus aknast välja. "Kurat võtaks," mõtles Stirlitz, "ta kukub juba kaheksandat korda, mina pole aga ikka veel tegutsema hakanud."

***

1945. aasta esimesel mail jalutas kõigi oma medalite ja ordenitega ehitud Stirlitz põlevas Berliinis. Temast sõitis mööda mitu mootorratast SS-lastega. "Metallist!" mõtlesid SS-lased. "Rokkarid!" mõtles Stirlitz.

***

Ükskord läks Stirlitz gestaapo ohvitseri Rolfi juurde ja palus talt pestavat tapeeti. Algul Rolf keeldus, kuid lõpuks siiski andis ühe rulli. Tapeedi kätte saanud, viis Stirlitz jutu vene radistile. Stirlitz tegi seda meelega. Kui Rolfilt nüüd küsitakse, miks tuli Stirlitz, vastab Rolf, et vene radistist rääkima. Aga tapeedist ei lausu sõnagi.

***

1945. aasta mai esimestel päevadel lonkis Hitler oma punkris mööda kabinette, kus purjutasid kõrgemad ohvitserid. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Ühe kabineti uksel põrkas ta kokku Stirlitziga. "Heil Hitler!" karjus Stirlitz. Hitler lõi käega: "Ära vähemalt, sina, Maksimõtsh, mind mõnita..."

***

Stirlitz läks mööda koridori ja põrkas ootamatult kokku Bormanniga. "Heil Hitler!" tervitas Stirlitz. "Aitab juba lolli mängimisest, Issajev!" vastas Bormann süngelt.

***

Kõrtsist väljus Stirlitz, komistas, kukkus näoli porri ja jäi norsates magama. Veerand tunni pärast ta ärkas, tõusis ja läks edasi - käivitus aastatega väljatöötatud refleks.

***

Stirlitz sisenes sööklasse. Puhtaid lusikaid ja kahvleid polnud, tuli süüa kätega. Üle hulga aja tundis Stirlitz end jälle polkovnik Maksim Maksimõtsh Issajevina.

***

Müller kutsus Stirlitzi välja: "Stirlitz, kui te kohe elektriarvet ära ei maksa, siis lülitame teil raadiojaama välja."

***

Stirlitz jalutas noore tütarlapsega metsas. Äkki kostis lask ja tüdruk kukkus verisena maha. "Tulistatakse," mõtles Stirlitz.

***

Müller helistas Stirlitzile: "Standartenführer Stirlitz! Kui te veel kasvõi korra saladokumentide peal vorsti lõikate, ei luba ma teil oma seifist enam ühtegi paberit võtta!"

***

Keskööl kõlas koputus uksele. Peremees avas. Lävel seisis mees, kel oli seljas must mantel, peas must kaabu ja ees mustad prillid. "Kas teil on müüa vene viina?" küsis ta sosinal. "Teie agent Stirlitz elab üks maja edasi," sosistas peremees vastu.

***

Kõlas pauk ja Stirlitz tundis peas valu. "Pohmell," taipas Stirlitz ja palus siis Bormanni, et see talle klaasikese shampust valaks.

***

Karupoeg Puhh püüab kinni kuldkala ja saab soovida kolm soovi. Puhh ütleb, et esimene soov on palju ilusaid karutüdrukuid ja teine soov palju pidusid, aga kolmas ei tule praegu meelde. Kuldkala täidabki Puhhi soovid. Nädala pärast saavad Puhh ja Notsu kokku. "Kuule, Puhh, paneks õige veel pidu!" teeb Notsu ettepaneku. "Kuule Notsu, mine õige..!" vastab Puhh ja Notsu ongi kadunud...

***

"Puhh, kuhu me läheme?" küsib Notsu. "Sigu läheme peksma," vastab Puhh. "Aga kui nad eest ära jooksevad?" "Küll ma sul jooksen!"

***

Karupoeg Puhh ja Notsu käivad mööda teed. Korraga Puhh virutab täiest jõust Notsule vastu kõrvu. "Mille eest!?" kisab Notsu "Kõnnid siin vaikides..." vastab Puhh, "kindlasti mõtlesid minust mingit sigadust."

***

Puhh ja Notsu leiavad metsast suure tünni mett. Puhh saadab Notsu koju lusika järele, lubades seni mett valvata. Kui Notsu lusikaga kohale jõuab, näeb ta maas vedelemas tühja tünni ja selle kõrval Puhhi, kes hoiab kõhust kinni ja oigab. "Aga kus siis mesi on?" küsib Notsu. "Ära mölise, vastik siga!" vastab Puhh. "Kas sa ei näe, et mul kõht valutab!"

***

"Ma avan varsti kaupluse nimega "Meekärg". Kas tuled ka appi?" küsib Puhh Notsult. "Oi kui tore!" hüüab Notsu. "Kas hakkad mett müüma?" "Ei, mett hakkan ma hoopis kokku ostma," vastab Puhh, "müüma hakkan aga sealiha!"

***

Karupoeg Puhh ja Notsu istuvad vangis. Notsu magab naril, aga Puhhil ei tule und... Läheb siis Puhh Notsu juurde ja virutab talle jalaga kõhtu. Notsu tõuseb istukile ja hakkab silmi hõõruma. "Noh, Notsu, sul ei ole ka und või?" küsib Puhh.

***

Puhh ja Notsu leiavad paki küpsiseid. "Sööme ära!" hüüab Puhh. "Ei, see on liiga tavaline!" vaidleb Notsu vastu. "Mängime parem poodi. Sina mina jaluta natuke ringi ja mina asutan siia poe." Mõne aja pärast tuleb Puhh tagasi ja küsib: "Palun üks küpsis." "Mnjaa..." venitab Notsu. "Teate, lugupeetud klient, küpsised on meil otsas, aga ehk võtate selle asemel midagi muud?"

***

"Mis sa teed, Notsu?" küsib Puhh. "Õpin zhongleerimist," vastab Notsu. "Ühe palliga?" "No kuule, millestki peab ju alustama!"

***

Karu kohtab metsas Notsut. "Kus sa käisid, Notsu?" küsib karu. "Ah, matsin Winnie Puhhi maha," vastab Notsu. "Aga miks sul labidas verine on?" "Tahtsi teine kolm korda august välja ronida."

***

Puhh ja Notsu kõnnivad metsas. Puhh sööb saiakest. Notsu palub: "Winni, anna saiakest!" "See pole saiake, see on pirukas." "Noh, anna siis pirukat." "See pole pirukas, see on pontshik." "Winni, anna siis mulle pontshikut proovida." "Jäta mind rahule, räpane siga!" käratab Puhh. "Sa ei tea ise ka, mida tahad!"

***

Notsu ja Puhhi aadressil tuleb pakk. Notsu läheb Puhhi juurde: "Tead, Puhh, pakis on kümme apelsini, tähendab, kummalegi kaheksa." "Kuidas - kummalegi kaheksa?" "Ma ei tea, ma sõin enda omad juba ära..."

***

Puhh ja Notsu veavad kihla, et Puhh joob ära tiigi. Puhh joobki tiigi ära. Siis veavad nad kihla, et Puhh joob ära järve. Puhh joob ka järve ära. Siis kukub Puhh kiitlema, et võib ka mere tühjaks juua. Nad veavad Notsuga selle peale kihla. Paari tunni pärast tormab Notsu läbi metsa ja karjub: "Päästku end, kes päästa saab - Puhh läks tualetti!"

***

Christopher Robin ja karupoeg Puhh söövad Notsu juures lõunat. Korraga hammustab Puhh Notsut kintsust. "Mitu korda ma olen sulle rääkinud, söö kultuurselt!" pahandab Robin. "Süüa tuleb kõike järjest, mitte aga maitsvamaid tükke valida!"

***

Karupoeg Puhh ja Notsu kinkisid Eesel Iiahile sünnipäevaks õhupalli. Pärast võeti muidugi viina. Pärast kolmandat pitsi laskis Notsu õhupalli sigaretiga tühjaks. Ja tervelt nädal aega naersid nad Puhhiga selle nalja peale.

***

Winni Puhh ja Notsu jalutavad metsas. Korraga jääb Puhh seisma, pöörab ringi ja virutab Notsule vastu lõugu. "Mille eest?" kisab Notsu. "Teilt, sigadelt, võib kõike oodata!" vastab Puhh.

***

Gena ja Potsataja mängivad miitingut: Gena peab puldis kõnet, Potsataja jookseb plakatiga ringi, lehvitab lipukesega ja karjub hüüdlauseid. Äkki haarab Potsataja maast tellise ja viskab sellega Genat. Gena võtab Potsatajal kõrvad pihku ja hakkab tõrelema, Potsataja aga röögib meeleheitlikult: "See polnud mina, see polnud mina, see oli keegi rahva seast!"

***

Järve kaldal lesib krokodill Gena ja suitsetab marihuaanat. Tuleb Potsataja ja hakkab paluma: "Gena, anna mulle ka suitsetada! Kuule, Gena, anna suitsetada!" "Sa oled väike, sina ei tohi," seletab Gena. "Oi, Gena, miilits tuleb!" hüüab Potsataja. Gena kargab järve ja kaob vee alla. Tüki aja pärast tuleb ta pinnale ja näeb Potsatajat, kes kaldal marihuaanat suitsetab. Potsataja ütleb: "Oi, Gena, küll mulle meeldib vaadata, kui ilusasti sa sukeldud..!"

***

Gena kuuleb tualettruumist hädakisa, tormab sisse ja näeb, et Potsataja on potti kukkunud. "Aita Gena, ma upun!" röögib Potsataja. "Ma ei saa, kallis Potsataja, mul on liiga lühikesed käpad," vastab Gena. "Aga anna mulle see nöör, mis seal üleval ripub," palub Potsataja. "Kohe, Potsataja, kohe!" hüüab Gena ja tõmbab nöörist...

***

Küsimus: "Miks Potsataja kunagi uusrikkaks ei saa?" Vastus: "Sest ta ei saa äri ajada - mobiil kukub kogu aeg kõrva."

***

Gena ja Potsataja söövad majakatusel pannkooke. Genal kukub üks kook alla. Gena käsib Potsatajal koogi ära tuua ja see lähebki. "Kurat!" mõtleb Gena. "Kindlasti pistab ta selle koogi üles tulles nahka. Hüppan parem alla ja võtan ta ise ära." Mõeldud-tehtud. Mõne aja pärast jõuab Potsataja alla, vaatab ringi ja hüüab siis ülespoole: "Gena, kumba kooki sa tahad, kas väikest kollast või suurt rohelist?"

***

Gena ja Potsataja lähevad öösel komisjonikauplusesse vargile. Potsataja poeb trellide vahelt sisse ja hakkab Genalt küsima: "Mida võtame? Videomaki võtame?" "Võtame!" "Teleka võtame?" - "Võtame!" "Säärikud võtame?" - "Võtame!" "Kalifeed võtame?" - "Võtame!" "Mausri ja mundrikuue võtame?" - "Võtame!" "Vormimütsi võtame?" - "Võtame!" "Ma ei saa, Gena," kostab seejärel Potsataja kaeblik hääl. "Ta hoiab mind kõrvust!"

***

King-Kong annab krokodill Gena ukse taga kella. Ukse avab Kübaramoor. "Kas Gena on kodus?" küsib King-Kong. "Ei ole. Aga mida talle edasi öelda?" "Öelge talle, et Potsataja tuli sõjaväest tagasi."

***

Purjus Potsataja kohtab tänaval Kübaramoori ja ütleb: "Sa ei näe veel sugugi halb välja, Punamütsike!"

***

Potsataja tuleb koju väga halvas tujus ja ütleb Genale: "Käisin täna Kübarmoori juures. Tal olid jälle lapsed. Ma uputasin enda omad ära, aga sinu omad ju ei upu!"

***

Gena ja Potsataja saavad kätte vintpüssi ja hakkavad seda uurima. Potsataja vaatab torru, Gena aga patsutab kaba. Lõpuks leiab Gena päästiku ja vajutab. Potsataja saab kuuli silma, kukub maha ja tõmbleb paar korda. "Mis siin naerda on!" käratab Gena. "Mul lõi see kuradi pauk kõrvad lukku!"

***

Krokodill Gena ärkab hommikul kohutava pohmelliga: "Potsatajake, kullake, anna peaparanduseks viina!" "Ah nii, täna olen siis Potsatajake ja kullake, aga eile õhtul olin kõrvadega tagumik!" vihastab Potsataja.

***

Potsataja kõnnib tänaval, tema taga sibab aga roheline sisalik. Möödujad imestavad: "Mis sisalik see sul kannul käib, Potsataja?" "See pole sisalik," seletab Potsataja. "Krokodill Gena jõudis BAMilt tagasi."

***

Kaelkirjak, Potsataja ja elevant ronivad üheksakorruselise maja katusele ja tahavad enesetapu sooritada. Kõigepealt hüppab alla kaelkirjak ja korrused lähevad: üheksa, kaheksa, seitse, kuus, kuus, kuus. Teisena hüppab Potsataja, korrused jooksevad: üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm kaks, üks, kaks kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa. Viimasena hüppab elevant ja korrused lähevad: üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks, asfalt, kruus, settekivimid, basalt ja "Tere, kaevurid!".

***

Vares ja Potsataja istuvad puu otsas. "Noh, kas lendame edasi?" küsib vares. "Oota natuke, las kõrvad puhkavad," vastab Potsataja.

***

Mulder ja Scully saavad tänaval kokku. Mulder on natuke vintis ja küsib: "Scully, mis sa arvad, mis mul peos on!" Scully on ka natuke võtnud ja vastab: "Väike sinine mehike Marsilt." "See pole aus, sa piilusid!" hüüatab Mulder.

***

FBI viib läbi testi, mille abil määratakse kindlaks kas agendid on piisavalt professionaalsed ja külmaverelised. Agent saadetakse tuppa, kus on tema naine ja kästakse ta maha lasta. Esimene agent siseneb ja tuleb mõne aja pärast tagasi, pisarad silmas - ei suutnud oma naise pihta tulistada. Ka järgmine agent osutub nõrganärviliseks. Siis saadetakse sisse Fox Mulder. Toast kostab tükk aega kisa ja kolinat. Lõpuks tuleb üleni verine Mulder välja ja ütleb: "Kurat, mingi idioot oli püstoli paukpadrunitega laadinud, pidin raisa tooliga surnuks peksma!"