|
adult.pri.ee » anekdoodid Kultuursed naljad Lisatud: 31. August 2004 18:00 Ühelt kultuuritegelaselt küsitakse: "Miks te memuaare ei kirjuta?" "Elu võtab minult nii palju aega, et mul ei ole aega elust kirjutada," vastab küsitu. *** Üks tunnustatud kultuuritegelane keeldub riiklikku aastapreemiat vastu võtmast. Kolleegid ja tuttavad on imestunud ja küsivad, miks ta seda tegi. "See on päästerõngas, mis visatakse uppujale sel hetkel, kui ta on juba kaldale jõudnud," vastab kultuuritegelane. *** Kirjastaja loeb suure vaevaga läbi mahuka käsikirja, mis kannab pealkirja: "Miks ma veel elan?" ja saadab autorile vastuse: "Te elate veel seetõttu, et saatsite selle käsikirja postiga." *** Toimetaja: "Kas kirjutasite selle poeemi ise?" Autor: "Muidugi!" Toimetaja: "Sel juhul on mul rõõm teiega tutvuda, Edgar Allan Poe. Mina olin nimelt veendunud, et te olete juba ammu surnud." *** Kuulsat luuletajat palutakse alalõpmata kirjutada ajalehte üks väike luuletus. Kord, kui toimetaja jälle helistab ja väikest luuletust palub, luuletaja vihastab: "Teil on väikesest luuletusest küll imelik arusaamine! Te arvate, et see võtab mul vähem aega kui kirjutada üks suur luuletus. Teie loogika põhjal on siis ka kellasepal lihtsam parandada väikest kella kui suurt!" *** "Kas olete oma uut poeemi veel kellelegi ette lugenud?" küsib kriitik luuletajalt. "Ei, teie olite esimene," vastab poeet. "Aga miks teil siis silm sinine on?" *** Vestlevad kaks tuttavat: "Millest te õieti elate?" "Mind toidab pastapliiats." "Tähendab, te olete siis kirjanik?" "Mitte sinnapoolegi. Selle pastakaga kirjutan ma oma vanematele, kui mu raha hakkab otsa saama." *** Noor autor paneb teatri direktori ette oma esimese draama ja selgitab: "Minu etenduse tegevus toimub külas." "Teate mis," ütleb direktor, kui on mõned lehed läbi lugenud, "laske see draama ka külas lavale." *** Algaja autor viib teatrisse oma näidendi. "Ma ei saa lubada, et minu teatris kõlaksid roppused," ütleb direktor, kui on teksti läbi lugenud. "Kuid minu näidendis ju pole roppe sõnu!" vaidleb autor vastu. "Aga kindlasti hakkab neid kostma publiku hulgast!" *** Vestlevad kaks näitekirjanikku. "Kuidas teile minu uus draama meeldib?" "Oivaliselt. Eriti meeldivad mulle teie etenduses vargapoisid. Isegi sõnad, mis nad räägivad, on varastatud." *** Näitekirjanik kriitikule: "Arvustate siin minu näidendit, aga ise pole te võimeline ainsatki kasvõi ühevaatuselist näidendit kirjutama!" "Ma pole võimeline ka munema, kuid tean, milline muna on mäda," vastab kriitik. *** "Kas te olete oma näidendit juba kellelegi pakkunud?" küsib teatri direktor algajalt näitekirjanikult. "Ei, härra direktor. Miks te seda arvate?" "Aga kust te siis selle sinise silma saite?" *** Neiu noormehele: "Kallis Jack, ma näitasin emale neid mis sa mulle pühendasid ja ta on minu valikuga väga rahul." "Ma olen selle üle väga rõõmus," ütleb Jack meelitatult. "Ema ütles selle peale, et taevale tänu, et sa ei abiellu luuletajaga." *** "Millise teose kallal te praegu töötate?" küsib kriitik kirjanikult. "Ma kirjutan komöödiat," vastab kirjanik. "Lausa uskumatu! Teie - ja komöödiat!" "Täiesti tõsi. Ilma naljata!" "No seda ma usun nüüd küll!" *** Kirjanik: "Meie, sulerüütlid, oleme surelikud, kuid meie tööd jäävad igavesti püsima..." Kirjastaja: "Raamatukaupluste lettidele..." *** Kuulsalt kirjanduskriitikult küsitakse, mis vahe on 18. sajandi romaanidel ja tänapäeva kirjandusel. "Vanades romaanides suudleb noormees oma väljavalitut umbes 150. leheküljel," selgitab kriitik, "kaasaja kirjanduses sünnib neil vallaspoeg juba teisel leheküljel." *** Kirjastaja noorele autorile: "Teie jutustuses võib leida mõningaid õnnestunud kohti, kuid üldiselt on teil siiski vaja veel palju töötada, lugeda, lugeda..." "Ja te arvate, et see aitab?" "Aga kuidas siis, muidugi aitab. Mida rohkem te loete, seda vähem jääb aega kirjutamiseks." *** Kirjanikud omavahel: "Mida te sellest näidendist arvate?" "Kuidas teile nüüd öelda ... umbes sedasama, mis teiegi..." "Kuid mina arvan teisiti." "Just, just! Ka mina arvan teisiti." *** Ajakirjanik: "Kas te kirjutate novelle juba ammu?" Kirjanik: "Jah, esimese kirjutasin viisteist aastat tagasi." Ajakirjanik: "Ja mis teil praegu teoksil on?" Kirjanik: "Hakkan kirjutama teist novelli." *** Kuulus kirjanik räägib oma juubelipeol lauanaabrile: "Kriitikud aina kiidavad mu kujutlusvõimet ja annet, aga pean tunnistama, et on hetki, mil tunnen - mul pole õieti kumbagi." "Ma tean seda," vastab lauanaaber osavõtlikult, "lugesin äsja teie viimast raamatut." *** Algaja kirjanik sõbrale: "Kriitik Bauer kirjutas ajalehes, et minu uus romaan kõlbavat ainult vorsti pakkimiseks." "Oh, ära võta südamesse," lohutab sõber, "tema räägib ikka ainult seda, mida kõik teised ees räägivad." *** Kirjanik kriitikule: "Kas te ei tahaks minu viimase raamatu kohta ajalehes sõna võtta?" "Kui te annate mulle ausõna, et see on tõesti viimane, siis olen nõus." *** Algaja kirjanik kaebab tuttavale kriitikule: "Sageli kirjutan ma hilisööni, aga pärast seda ei suuda enam kuidagi uinuda." "Selle vastu on olemas hea rohi," lohutab kriitik. "Kui oled lõpetanud, siis katsu ise seda lugeda, mille valmis kirjutasid..." *** Kaks kirjanikku istuvad kohvikus. "Kuidas läheb?" "Minu asjad edenevad. Eile helistas mulle kuulus kirjastaja." "Ja mis ta ütles?" "Valeühendus." *** Kohtuvad kaks kirjanikku: "Noh, kuidas su uue raamatu presentatsioon läks? Edukalt?" "Oo jaa! Oli väga meelejääv programm. Õnnitlustega esinesid näitlejad, ansambel. Tants, bankett, uuesti tants. Ja lõpuks, vastu hommikut, tugevdatud politseiüksus." *** Kohtuvad kaks kirjanikku: "Kuidas edeneb su viimase raamatu müük?" "Väga hästi - ta on juba kaks aastat pidevalt kõigis raamatukauplustes müügil." *** Vestlevad kaks kirjanikku: "Mis sa arvad, kas kirjandus on tänulik ala?" küsib üks. "Ma arvan küll," vastab teine. "Mina saan näiteks kõik, mis kirjutan, tänuga tagasi." *** Algaja kirjanik räägib sõbrale: "Kas tead, et ma sain juba oma esimese honorari - viis dollarit." "Kellelt?" "Postiametilt. Nad kaotasid mu käsikirja ära." *** Kohtuvad kaks kirjanikku. Üks küsib teiselt: "Miks sul nii vingus nägu on? Oled haige või?" "Mul juhtus suur õnnetus." "Missugune?" "Poeg viskas mu viimase romaani käsikirja kaminasse." "Kui vana su poeg on?" "Nelja aastane." "Kas tõesti? Ja ta oskab juba lugeda...?" *** Texase kirjanik pajatab oma New Yorgi sõbrale: "Võid mind õnnitleda, ma lõpetasin uue näidendi." "Ja mis sa pealkirjaks panid?" küsib sõber. ""Hamlet"." "Nalja teed või?! Kas sa Shakespeare-ist siis pole midagi kuulnud?" "Lausa hämmastav!" hüüatab kirjanik. "Sellest vennikesest räägiti mulle juba siis, kui ma "Macbethi" lõpetasin!" *** Noor ja enda arvates andekas kirjanik, kes kirjutab pidevalt arusaamatuid näidendeid, kutsub ühele esietendusele kuulsa teatritegelase, kes magab peaaegu kogu etenduse ajal. "Kuidas te võisite ometi magada?" pahandab kirjanik pärast etendust. "Te ju teate, kui tähtis on mulle teie arvamus!" "Minu uni ongi mu arvamus," vastab talle unine teatritegelane. *** Kirjanik küsib oma naiselt nõu: "Olen oma romaanis jõudnud kohani, kus daamid kõnelevad moest. Ega sa mäleta, mida naised kakskümmend aastat tagasi kandsid?" "Eks ikka niisugust kleiti, mis minul praegu seljas on," vastab naine. *** Algaja kirjanik sõbrale: "Tead, ma kavatsen kirjutamise maha jätta." "Jah, sul on õigus," arvab sõber, "tee meie kirjanduse jaoks midagi ilusat!" *** Noor kirjanik lõpetab oma novelli lugemise külalistele ja ootab reageeringut. Pärast pikka vaikust lausub üks kuulajaist: "Olen teie viimast novelli juba kolm korda lugenud ja loen nüüd ilmselt ka neljandat korda." "Oi kui tore, et minu novell teile nii väga meeldib," rõõmustab luuletaja. "Ei, asi pole üldse selles. Pean seda ka neljandat korda lugema, võibolla leian sellest siis mingi mõtte." *** "Miks on enamiku kriminaalromaane kirjutanud mehed?" küsib üks kirjanik teiselt. "Arvatavasti sellepärast, et naised ei suuda saladust lõpuni enda teada hoida." *** Kaks kirjanikku seisavad Moskvas Pushkini ausamba juures ja räägivad poeedi duellist prantslasega. "Ma ei saa aru, kuidas niisugust ebaõiglust talutakse," ütleb üks. "Duelli võitis ju prantslane, aga ausammas on Pushkinile!" *** Tuntud filmitäht ja mitte vähem tuntud kirjanik ei salli teineteist. Ükskord nad kohtuvad. "Teie viimane romaan on suurepärane," ütleb filmitäht irooniliselt. "Kas te võiksite mulle öelda, kes selle kirjutas?" "Mul on väga meeldiv kuulda, et mu romaan teile meeldis," vastab kirjanik. "Öelge ainult, palun, kes selle teile ette luges?" *** Kirjaniku viimases sõjaromaanis on juttu langevarjuhüpetest. Päeval, mil romaan müügile jõuab, helistatakse autorile: "Leheküljel 27 on teil kas sisuline või trükiviga, Nii madalalt ei saa langevarjuga hüpata." "Kust te helistate?" tunneb kirjanik huvi. "Traumaosakonnast." *** "Kas panite tähele seda noort naisterahvast, kes meist praegu möödus?" küsib üks mees tänaval teiselt. "Tema juuksed olid puhas kuld, silmad - ametüst, suu - rubiin ja hambad - pärlid!" "Kas olete luuletaja, härra?" küsib teine mees. "Ei, ma olen kullassepp." *** "Teie uues romaanis on tervelt kolm hirmsat mõrva sees," imestab kriitik. "Jah, tahtsin oma teosesse pisut elu panna," vastab kirjanik. *** Luuletaja räägib kriitikule: "Tahaksin veeta mõned nädalad rahus ja täiesti tundmatuna. Millist nime ma selleks küll kasutama peaksin?" "Mul on hea idee," vastab kriitik, "kasuta oma kirjanduslikku pseudonüümi." *** Jutuajamisel kuulsa kirjanikuga lausub üks austajanna: "Ma annaksin teile heameelega oma mõtted, hinge ja südame!" "Võtan need kõik suurima heameelega vastu," ütles kirjanik naeratades. "Väikestest kingitustest oleks patt loobuda." *** Noor kirjanik Müller kirjutab romaani, mis ei saavuta absoluutselt mingit müügiedu. Seejärel avaldab kirjanik ajalehes järgmise kuulutuse: "Noor kena miljonär soovib siduda oma elu neiuga, kes sarnaneks igati noore kangelannaga kirjanik Mülleri romaanis "Tuhk ja tina"." *** Vanalt luuletajalt küsitakse, kuidas tema nägemisega lood on. "Kehvasti, kehvasti," vastab luuletaja. "Pudelit ma veel näen, aga pitsi enam mitte." *** Kuulus kirjanik külastab direktori kutsel teatrit ja läheb kulisside taha, kus talle tutvustatakse kogu teatritruppi. Kui külalisele esitletakse suflööri, surub ta kaua tema kätt ja ütleb: "Teiega on mul eriti hea meel tuttavaks saada. Ma ostan pileti harilikult parteri esimesse ritta ja seepärast kuulan kõiki klassikuid: Schillerit, Shakespeare“i ja Moliere“i, lühidalt, kõike parimat, otse teie suust." *** Neiu oma austajale: "Mu isal on hea meel, et sa luuletaja oled." "Ah kui tore! Kas su isa armastab poeesiat?" "Seda mitte, kuid minu viimane austaja, kelle ta välja viskas, oli poksija." *** Spioonilugude kirjutaja annab intervjuud: "Pärast 20-aastast kirjanduslikku tegevust veendusin, et mul pole selleks tööks absoluutselt annet." "Ja mida te siis ette võtsite?" küsib reporter. "Lõpetasite?" "Mis te nüüd," vastab kirjanik, "selleks ajaks olin ma Euroopa kuulsaim spioonilugude autor!" *** Katkend romaanist: "Teele tagasi vaadates nägi ta pimeduses äkki jalajälgi, mis olid sinna tõmmatud nagu mõne nähtamatu käega." *** Keegi mees pakub kirjandusajakirjale oma artiklit. Peatoimetaja loeb selle läbi ja ütleb: "Mul on kahju, aga teie lugu ei sobi meie lehele." "Kummaline," vastab mees, "ometi kirjutasin ma selle maha teie eelmisest numbrist." *** "Mis, kas see on jälle see käsikiri, mille ma eelmisel korral tagasi lükkasin?" küsib kirjandusajakirja toimetaja autorilt. "Jaa." "Aga miks te selle jälle mulle tõite?" "Sellepärast, et teil on nüüd juba kolm aastat töökogemust," vastab autor. *** "Üldiselt pole teie lugu halb," pöördub kirjandusajakirja toimetaja autori poole. "Ainult mõned lõigud peaksid selgemad olema, et iga idioot neid mõistaks." "Hästi," sõnab kaastööline, "ainult öelge mulle, palun, milline lõik teile päris arusaadav polnud?" *** Nooruk, kes peab end heaks luuletajaks, lõpetab oma luuletuste ettekandmise sõnadega: "Poeedile pole midagi raskemat kui oma luuletuste esitamine. "Ei, veel raskem on neid kuulata!" hõikab keegi saalist. *** "Ma hakkan luuletusi kirjutama ja neid Jaan Metsa nime all avaldama," räägib üks mees teisele. "Eestimaal kannab iga neljas mees sellist nime," ütleb teine. "See pole aus - solvate nii oma loominguga tuhandeid inimesi!" *** Mehed omavahel: "Kas tead "Ühe naise tuhat soovi"?" "Aga muidugi tean!" "Seda tobedat romaani?" "Ei. Neid soove!" *** Kirjastuse uksest astub sisse noormees: "Härra toimetaja, kas te lugesite minu novelli?" "Lugesin, noormees, lugesin," vastab toimetaja. "Te polnud veel sündinudki, kui mina seda juba lugesin!" *** Mary sirvib armastuslüürika kogumikku. Äkki ütleb ta üllatunult mehele: "Kas tead, kallis, keegi Petrarca on selle sinu luuletuse ära varastanud, mille sa mulle kakskümmend aastat tagasi pühendasid." *** Muusik sureb. Tema viimase soovi järgi pannakse tema flööt talle kirstu kaasa. "Veider soov!" arvab lese sõbranna. "Olgu pealegi, hea et ta klaverimängija ei olnud," ütleb lesk. *** Vananev primadonna arstile: "Mis te arvate, doktor, kas maailmas on veel midagi kurvemat, kui see, et lauljanna märkab, et ta hääl hakkab kaduma?" "Kindlasti on," vastab arst. "Ja nimelt see, kui lauljanna seda ise ei märka." *** "Doktor, aidake!" hüüab härra Müller. "Mu naine murdis jala." "Kuid mina olen muusikateaduste doktor!" vastab mees. "Teid mul just ongi tarvis! Jalg murdus klaveril..." *** Arsti visiidi ajal hakkab vihma sadama. "Jääge veel, doktor, seniks kuni sadu lakkab," teeb perenaine ettepaneku. "Mu tütar mängib teile midagi klaveril." "Tänan väga," vastab arst vargsi klaverit piiludes, "aga ega ta nüüd nii hirmsasti ka ikka saja." *** "Kuulge, härra, kuhu te meie klaveri tassite?" hüüatab keegi mees. "Teie korteris on tulekahju!" vastab klaveritassija. "Jumala pärast, sel juhul viige see kast sinna nii ruttu tagasi kui võimalik!" *** Seltskondlikul koosviibimisel küsib perenaine muusikust külaliselt: "Kas te mängite ainult viiulit?" "Ei, ma mängin ka klaverit." "Suurepärane, siis võite ennast ise ka klaveril saata." *** Kuulsa koorijuhi juurde tuleb neiu ja palub ennast koori vastu võtta. "Kas teil on mingisuguseid soovitusi?" küsib koorijuht. "Ei ole," vastab neiu. "Võibolla on teil iseloomustusi teistest töökohtadest?" "Ei ole, aga mu sugulased ütlevad, et ma laulan hästi!" "Väga hea, siis tooge mulle palun ka naabrite hinnangud!" *** "Kas te viiulit oskate mängida?" küsib üks mees seltskonnas teiselt. "Ei tea," vastab see, "ma pole proovinud." *** Sümfooniaorkestri proov. Dirigent laseb orkestril juba 66-ndat korda ühte ja sama kohta mängida, õiendades ise: "Teine viiul jääb tempos maha, uuesti see koht! Stopp-stopp-stopp, flööt, siin on la-bemoll, aga mitte la. Uuesti!" Löökriistamängija ei kannata enam välja ja virutab täiest jõust kõigi oma trummide ja taldrikute pihta. Täielik vaikus, kõik hoiavad hinge kinni. Dirigent vaatab süngel pilgul orkestri poole ja kähistab: "Kes seda tegi!" *** Vestlevad kaks sõbrannat: "Mis sa eile ooperis kuulsid?" "Palju huvitavat. Tuleb välja, et Koppel avas uue panga ja Ramilda kurameerib selle televisioonijuhiga. Raimondil on aga uus armuke ja prokurör Palm võttis altkäemaksu. Mariann aga värvis juuksed punaseks ja läheb oma kolmandast mehest lahku!" *** Mees, kes on läinud kuulutuse peale klaverit vaatama, avaldab oma pahameelt: "Ma ei saa nüüd hästi aru, härra. Te räägite, et klaver on väga heas seisukorras, kuid ma näen, et selle klahvid pole mitte valged, vaid täiesti kollaseks tõmbunud." "Asi on nimelt selles, et elevant, kelle kihvadest selle klaveri klahvid on tehtud, suitsetas palju..." vabandab klaverimüüja. *** Noorel näitlejal avaneb võimalus välismaale õppima sõita. Sõbrad soovitavad: "Osta endale kohver." "Milleks?" ei saa näitleja aru. "Noh, paned sinna pintsaku, püksid, pesu..." "Aga mis ma sel juhul selga panen?" *** Orkestriproov. Rezhissöör palub dirigenti, et puhkpille nii väga ei forsseeritaks ja lisab: "Me ei kavatse surnuid üles äratada." Dirigent noogutab nõusoleku märgiks ja pöördub orkestri poole: Puhkpillidel paluks mängida rohkem piano. On täiesti piisav kui elavad magama ei jää." *** Pärast sümfooniaorkestri kontserti saab dirigent kirjakese: "Ma ei tahaks kuidagi mängida pealekaebaja rolli, kuid olen sunnitud pöörama Teie tähelepanu sellele, et üks viiuldaja mängib ainult siis, kui te talle otsa vaatate." *** Sõbrad omavahel: "Mis kell kontsert lõppes?" "Kell üheksa." "Jäid rahule?" "Väga! Kartsin, et see kestab kümneni!" *** Algamas on suur kontsert. Piletikontrolör pakub müügiks kava, kuid proua Müller raputab pead: "Pole vaja. Mul pole lauluhäält, ma ei saa kaasa laulda." *** "Arvatavasti läksid su tütre klaveritunnid sulle terve varanduse maksma?" küsib üks sõber teiselt. "Vastupidi. Tänu neile sain ma kõrvalkorteri võileivahinna eest ära osta." *** "Ma armastan kirglikult muusikat," räägib keegi neiu seltskonnas. "Te mängite klaverit, kas pole nii?" küsib üks härra. "Jah, ja laulan ka. Mis te arvate, millise mehega peaks minusugune musikaalne naine abielluma?" "Kuradiga, armuline preili!" *** Heliloojale pakutakse filmile muusika kirjutamise eest 100 000 dollarit. "Seda on vähe," teatab helilooja. "Aga me maksime eelmisele heliloojale täpselt sama palju," väidab produtsent. "Temal oli annet," vastab helilooja. "Minul ei ole. Mina pean rohkem tööd tegema." *** Tuntud helilooja juurde tuleb andetu helilooja ja ütleb: "Maestro, te olete juba väga vana. Ma otsustasin teie matisteks leinamarsi kirjutada, ja et mitte hilineda, alustan juba täna." "Kirjutage," vastab tuntud helilooja. "Kardan ainult, et see vilistatakse välja ja see saab olema esimene kord muusikaajaloos, kus matustel vilistatakse." *** "Kuulge, noormees," pöördub kuulus dirigent ooperilaulja poole, "Ärge unustage, et te laulate toreadoori, mitte härja aariat!" *** Kaks ooperilauljat klatshivad kolleegi: "Huvitav, miks publik tema esinemise eel nii kõvasti plaksutab?" "Mis seal imestada! Ta ju ise ütles, et ei hakka enne laulma, kui saabub vaikus." *** Tantsijanna sõidab külalisetendustele Pariisi. Sõbranna tunneb huvi: "Kuidas sa seal hakkama saad? Sa ei oska ju prantsuse keelt." "Lollpea! laval räägin ma jalgadega, kulisside taga silmadega ja külaskäikudel suudlustega." *** "Maestro, miks on sümfooniaorkestrites nii vähe naisi?" küsitakse kuulsalt dirigendilt. "Asi on selles, et naised segavad," vastab dirigent. "Kui nad on ilusad, siis segavad nad pillimehi, aga kui nad on inetud, siis segavad nad mind." *** Puhkpilliorkestri proovil teeb dirigent märkuse: "Teine trompet mängib valesti!" Hääl orkestrist: "Teine trompet pole veel tulnud!" "Hea küll. Öelge see talle siis edasi, kui ta tuleb." *** Kaks sümfoonikust rivaali teenivad üle õhtu palgalisa restoranis pilli mängides, üks ühes, teine teises bändis. Kuna koos musitseeritakse ainult päeval orkestris, pole kumbki teineteise öist mängu kuulnud. Ühel õhtul läheb siis üks teist kuulama-vaatama ja võtab restoranis laua bändi lähedale. Kui sõber mängima hakkab, karjub ta valjusti üle kogu saali: "Esimene vale noot ... haa - teine vale noot ... kolmas..." Järgmisel õhtul esineb sigatseja. Mängib ja mängib, korraga kuuleb valjut kommentaari: "Esimene õige noot ... teine..." *** Täditütar maalt on sugulastel külas. Onupoeg viib teda igal õhtul kuhugi välja. Ühel päeval ta ütleb: "Me käisime sinuga mitmel näitusel, kinos ja ooperis, et sul oleks midagi rääkida kui koju tagasi lähed. Täna õhtul tahan su ööklubisse viia. "Ah et mul oleks ka midagi, millest vaikida," märgib täditütar. *** Vaimustatud muusikasõber kiidab esinejat: "Küll sel lauljal on ikka hinge ja südant!" "Kui tal veel häält kah oleks!" torkab naaber sarkastiliselt. *** Vestlevad kaks meest: "Kas teile meeldib "Luikede järv"?" "Pole viga. Kuid ma arvan, et Balatoni järv Ungaris on märksa kaunim ja puhtama veega." *** Mees: "Me läheme "Figaro pulma" vaatama. Naabrinaine, kas tulete ka Tallinnasse?" Naabrinaine: "Oh ei, me saadame pulmalistele õnnitlustelegrammi!" *** Programmeerija tuleb pianisti uut klaverit vaatama. Kõnnib tükk aega ümber klaveri ja teatab siis: "Klaviatuur on ebamugav - ainult 84 klahvi, pooled funktsionaalsed, mitte ühelgi pole teksti peal, aga "shift" klahvi jalaga vajutada on küll väga originaalne." *** Naabrid omavahel: "Minu naine ei saanud eile oma aariat lõpuni laulda, sest teie koer hakkas ulguma." "See on tõsi, aga teie naine alustas." *** Pärast külaskäiku noomib naine meest: "Vähe sellest, et sa magama jäid, kui perenaine aariat hakkas laulma. Kui ta ülemist "si-d" võttis, ärkasid sa, vana tõbras, üles ja ütlesid: "Laske koer sisse!"." *** Sõbrannad omavahel: "Ma ostsin oma pojale klaveri. Las hakkab klaverimängu õppima. Ainult ma ei tea, kelle büsti ma peaks klaverile asetama: kas Mozarti või Beethoveni?" "Beethoven on parem - ta oli kurt!" *** Ooperiteatris. "Miks meie sopran täna nii endast väljas on?" "Ta sai pärast etendust ainult kuus lillekimpu." "Kas seda on talle siis vähe?" "Jah. Ta maksis ju kümne eest." *** "Miks te nimetate oma koori segakooriks?" küsitakse koorijuhilt. "Teil on seal ju ainult mehed." "Asi on selles, et ühed neist oskavad laulda ja teised mitte," vastab koorijuht. *** "Teie poeg on väga tugev," ütleb tuttav daam proua Müllerile. "Seda küll. See tuleb muusikatundidest," vastab proua Müller. "Muusikatundidest? Kuidas see võimalik on?" "Kui poeg ei viitsi klaverit harjutada, sunnib isa teda toas paar ringi tegema, klaver seljas. Sellest see jõud tulebki!" *** Helilooja mängib oma uue teose sõbrale ette ja küsib: "Kuidas on?" "Küll tükib uni peale," kaebab sõber. "See on mulle parim kiitus, sest tegemist on hällilauluga." *** "Selle hällilaulu loomine nõudis mult tervelt 15 aastat," räägib helilooja sõbrale. "Miks nii kaua?" imestab sõber. "Ma jäin selle juures alati magama..." *** Konservatooriumi üliõpilane on hädas miniatuuride loomisega. Keegi soovitab talle võtta professori tööd ja kirjutada need ümber tagantpoolt ettepoole. "Ma proovisin seda," vastab tudeng, "aga alati tulevad välja Chopini valsid!" *** Tuletõrjujalt, kes on kakskümmend aastat konservatooriumis töötanud, küsitakse, mis vahe on viiulil ja tshellol. "Tshello põleb kauem," vastab tuletõrjuja. *** Väikelinna linnapea ütleb muusikutele: "Kui ma peoplatsile astun, siis mängige dushshi, sest minu ilmumisega on loomade näitus avatud." *** Juku on isaga esimest korda kontserdil ja küsib: "Isa, miks laulja mõnikord silmad kinni paneb?" "Ta ei taha publiku piinatud nägusid näha," vastab isa. *** Suur kontserdisaal on rahvast puupüsti täis. Kuulsa orkestri ja veel kuulsama dirigendi kontserdile on kogunenud linna koorekiht. Muusika on väga vali ja hoogne. Korraga on muusikas aga hetkeline paus. Täielikus vaikuses on kuulda ühe naisterahva häält, kes nähtavasti oma naabri poole pöördub: "Mina praen kõik margariiniga..." *** Nördinud mees pöördub kontserdil oma naabri poole: "Küll sel lauljannal on alles vastik hääl! Kuidas sihukesi üldse lavale lastakse! Ega te juhuslikult tea, kes see mutt on?" "Miks ei tea," vastab naaber, "see on minu naine." "Oi, vabandage! Teate, ega ma tegelikult lauljanna kohta tahtnudki midagi halba öelda. See laul, mida ta esitab, on ju nii vilets, et seda ei saagi paremini laulda. Huvitav oleks teada, kes selle autor on." "Selle autor olen mina," vastab naaber. *** Naised omavahel: "Noh, kuidas teie tütrel klaverimäng edeneb?" "Ta on saavutanud juba rahvusvahelist edu." "Ei või olla!" "Vannun teile, see on tõsi. Kaks meie naabrit emigreerusid tema pärast Austraaliasse." *** Peoõhtul palub perenaine kuulsat ooperitenorit midagi laulda. "Me ajame niimoodi ju naabrid üles," kohmetub tenor. "Kell on juba kümme läbi..." "Mis asja!" pahandab perenaine. "Nende koer võib küll öö läbi haukuda!" *** Odessa ooperiteatrisse tuleb lauljanna ja küsib: "Öelge palun, kus teil siin diivan on, mille peal uute artistide häält proovitakse?" *** Noormees lõpetab klaverimängu ja pöördub kallima poole: "Noh, mida sa teeksid, kui mängiksid nii, nagu mina?" "Võtaksin tunde!" vastab neiu jahedalt. *** Laulja räägib sõpradele: "Ühel kontserdil sain ma ebatavalise elamuse. Keegi daam kaotas äkki teadvuse ja kukkus toolilt maha, nii et ma pidin laulmise katkestama." "Ja kas daamil hakkas sellest parem?" küsib keegi kaastundlikult. *** Kuulus viiuldaja räägib sõpradele: "Ma külastasin hiljuti oma isamaja, kus ma lapsena viiulit õppisin mängima, ja kujutage ette - naabrite kuuliaugud olid seintes ikka veel alles!" *** Kuulsal dirigendil on juubel. Sõbrad, tuttavad ja kolleegid on tulnud teda õnnitlema: "Kallis maestro, soovime teile õnne 90-nda juubeli puhul. Loodame, et me kõik saame viibida ka teie sajandal juubelil." "Loodame," vastab reibas juubilar. "Kui te ei tarvita enam alkohoolseid jooke, jätate maha suitsetamise, teete iga päev pikki jalutuskäike ja tegelete mõõdukalt spordiga - väga võimalik, et suudate tulla ka minu sajandale juubelipeole." *** Vestlevad kaks orkestrimuusikut: "Tead partituuris seda kohta, kus mina tuubaga teen pom, pom, pom, pom." "No tean, tean, mina teen seal trompetiga taka-taka, taka-taka," "Aga viiulid, viiulid..! Nad teevad sel ajal viu-viu, viuuu, viiiu ja siis veel viu, viu, viu ja viiuuu, viiiiuuuuuu..." *** Vestlevad kaks lauljat: "Minu laulmine sõltub sellest, milline mu tuju on: halva meeleoluga ei taha ma kunagi hästi laulda." "Kas tõesti? Ma ei teadnudki, et te kogu aeg halvas tujus olete." *** Algaja laulja professorile: "Mis te arvate, kas mu hääl sobib millekski?" "Muidugi, mis imelik küsimus see üldse on! Tulekahju või laevaõnnetuse korral on see hindamatu!" *** Sõbrannad omavahel: "Ja siis tahtis ta, et ma talle modelliks oleksin!" "Alasti?" "Jah!" "Kas sa ütlesid talle, et sa pole mingi aktimodell?" "Loomulikult, aga ta vastas, et sellest pole midagi, ta polevat ka mingi kunstnik." *** Naine: "Ma lubasin kunstnikule poseerida tema maali "Kleopatra ja madu" jaoks." Mees: "See on huvitav! Ja kes siis Kleopatra jaoks poseerib?" *** Mees: "Mary, kuidas sa võisid kunstnikule täiesti alasti poseerida?" Naine: "Ära muretse, kallis, ateljee oli hästi soojaks köetud." *** "Kuidas sul elu uue naisega edeneb?" küsib sõber maalikunstnikult. "Suurepäraselt! Mina maalin, tema teeb süüa. Pärast mõistatame mõlemad, mida teine teinud on." *** Maalikunstnik on kutsutud oma modelli pulma. Modelli esmkordselt riietes nähes sosistab kunstnik ühele kolleegile kõrva: "Ma poleks iial uskunud, et ta nii kaunis on!" *** Vestlevad kaks kunstnikku. "Mida ta sulle siis ikkagi ütles, kui sa talle oma kätt ja südant pakkusid?" "Ta ütles, et armastab El Grecot, Raffaeli, Botticellit, Michelangelot, Rembrandti, Goyat, Picassot. Kui tal neid juba selline hunnik on, pole mul ju enam vähimatki lootust." *** Kunstnik kolleegile: "Käisin näitusel. Ainukesed pildid, mida seal vaadata võis, olid sinu omad..." "Aitäh, sõber!" "Teiste ees tungeldi kogu aeg." *** Kunstinäitusel. "Proua, te vaatate nii tähelepanelikult seda abstraktset maali. Kas leiate, et see on huvitav?" "Teate, mul on siiani tulnud palju kordi peavalu tunda. Aga pole kunagi juhust olnud seda näha. Nüüd siis näen." *** Kaks neidu külastavad kunstinäitust. Mary märkab, et üks akt on üllatavalt tema sõbrannaga üllatavalt sarnane ja imestab: "Kas sa tõesti poseerisid sellele mehele alasti?" "Oh ei," protesteeris sõbranna, "ta on selle mälu järgi maalinud." *** Maalikunstnik tunneb huvi, kuidas edeneb tema tööde näitusmüük. Galerii omanik vastab: "Mul on teile hea ja halb uudis. Hea uudis on see, et üks külastaja tundis huvi, kas teie tööde hind tõuseb pärast kunstniku surma. Kui vastasin jaatavalt, ostis ta kõik teie tööd ära." "Ja milline on halb sõnum?" "See mees oli teie ihuarst... " *** Proua Müller külastab kuulsa kunstniku personaalnäitust. "Kas proua armastab kunsti?" küsib kunstnik. "Oo, ma harrastan kirglikult maalimist!" vastab proua Müller. "Jah, seda ma nägin kohe ka teie näost," märgib kunstnik. *** Küsimus: "Mitut sürrealisti on vaja, et elektripirni vahetada?" Vastus: "Kaht. Üks hoiab kaelkirjakut kinni ja teine täidab vanni kirevavärviliste masinaosadega." *** "Milline realistlik pilt!" kiidab näitusekülastaja kunstnikku. "Kas meeldib?" on kunstnik rahul. "Jah, paneb lausa suu vett jooksma!" "Kuidas? Päikeseloojang paneb teil suu vett jooksma?" "Tohoh! Ja mina arvasin, et see on praemuna..." *** Kunstnik: "See on üks minu paremaid töid. Kujutage ette, kui ma seda alustasin, polnud mul aimugi, mis välja tuleb." Külastaja: "Aga kui te pildi lõpetasite, kas teil siis õnnestus kindlaks teha, mida see endast kujutab?" *** Kunstiasjatundja ei suuda ateljees oma vaimustust varjata: "See lumelagendik on nii ehtne, nii loomutruu, et mul käivad külmavärinad üle selja!" "Oo-jaa, see talvemotiiv mõjub paljudele jõuliselt. Eile külmetas üks võõras end maali vaadates sedavõrd, et pani lahkudes selga minu talvemantli..." *** "Kas sa kuulsid juba, et täna avati kunstihoones sõltumatute kunstnike tööde näitus?" küsib üks sõber teiselt. "Kuulsin küll, aga ütle mulle, miks nad end sõltumatuteks nimetavad?" "Sellepärast, et nad joonistavad ja maalivad sõltumata sellest, kas neil on annet või mitte." *** Kunstnik sõbrale: "Tahan stuudio seinad valgeks värvida, seejärel maalin otse seinale." "Aga võib-olla tuleks teha vastupidises järjekorras?" küsib sõber. *** Kriitik: "Missugune imetlusväärne maal! Millised värvid! Missugune käsitluslaad!" Kunstnik: "Jah. Aga see on just seesama koht, kuhu ma pintsleid pühin." *** Tellija: "Ei, ma ei osta oma naise portreed teilt välja. Ta näeb sellel pildil välja nagu öökull." Kunstnik: "Jah, aga seda oleksite te pidanud juba enne pulmi märkama." *** Noor daam tellib kunstnikult portree ja küsib: "Palun öelge, kas te suudate mu näovärvi ka täpselt edasi anda?" "Arvatavasti suudan," vastab kunstnik, "ma ostan ju värve samast poest, kust teiegi..." *** Kaks daami tulevad kunstinäituselt: "Kas sa ei leia, Amalie, et sellel Heraklese kujul oli liialdatud mõõtmetega liige?" "Oo jaa, kindlasti, mu armas," vastab sõbranna. "Ja kui külm see oli!" *** Daam kunstinäitusel: "Ma sooviksin selle portree autori aadressi." "Kas soovite temalt portreed tellida?" "Ei, ma tahaksin teada, kelle juures laseb pildil kujutatud daam oma kleite õmmelda." *** Kunstnik-modernist demonstreerib oma teoseid. Seinal ripub valge lõuend. Maalitud pole midagi, ainult valge krunt. "Vaadake palun minu uut maali!" hüüab kunstnik. "Vabandage, aga siin pole midagi näha," ütlevad külalised. "Kas te siis ei näe? See on juutide rännak üle Punase mere!" "Aga kus on meri?" "Noh, meri on juba selja taha jäänud." *** Kunstnik majaomanikule: "Mõne aja pärast tulevad inimesed siia seda viletsat tuba vaatama ja ütlevad: "Jah, siin leas ja töötas suur kunstnik!"" "Võimalik, mu härra," vastab majaomanik. "Aga kui te oma üüri ära ei maksa, võivad nad juba homme niimoodi öelda." *** Jack tuleb koju, suur maal kaenla all. "Mis see sul seal on?" küsib naine. "Ehtne Rembrandt!" teatab Jack uhkelt. "Maksis ainult 500 dollarit." "Kas tõesti ehtne?" ei usu naine. "Jaa, pealegi ainus, millel suur kunstnik on kujutanud trammi." *** Noor kunstnik küsib sõbralt: "Ja kuidas sulle siis mu uus maal meeldib?" "Inimesena ma sellest sinu maalitud tüübist küll aru ei saa," vastab sõber, "aga arstina ütleksin, et diagnoos oleks malaaria." *** Naine küsib oma maalikunstnikust mehelt: "Miks sa inglid oma piltidel alati blondidena maalid?" "Sellepärast, et sina oled brünett," vastab mees. *** Rikas daam tellib kuulsalt kunstnikult oma portree. Kui see valmis saab ja daam pilti näeb, vihastab ta hirmsasti. "Mida te teinud olete?" hüüab ta ärritatult. "Te olete mulle mopsi näo maalinud!" "Oh ei," vastab kunstnik, "teie pilt on loomutruu ja ei sarnane üldse mopsiga. Aga teie mopsil on küll au teiega sarnaneda." *** Kunstnik ja ilus noor modell joovad ateljees kohvi ning ajavad juttu. Järsku on kuulda välisukse avanemist. "Jumal hoidku!" hüüatab kunstnik. "See on mu naine! Viska kähku riided seljast ja võta poos sisse!" *** Kindlustusagent läheb kuulsa maalikunstniku ateljeesse: "Maestro, ma tahaksin teie elu kindlustada." "Minu elu?" imestab kunstnik. "Suur tänu, aga te hoolitsete minu eest asjatult. Kas te siis ei tea, et ma olen surematu?" *** Kunstnik maalib rikka daami portree, kuid viimane kahtleb, kas teos on ikka loomutruu. "Näitab pilti teie koerale," teeb kunstnik ettepaneku, "las tema otsustab, kas portree meeldib või ei." Niipea, kui koer pilti näeb, sööstab ta seda ahnelt lakkuma. Daam on õnnelik ja maksab kunstnikule suure honorari. Pärast daami lahkumist pühib kunstnik higi: "Jumal tänatud, et taipasin pildi rasvaga üle tõmmata!" *** Kunstnik: "Kas te teate, et kunstnikku ei kasvatata kunstnikuks, ta sünnib selleks." Kriitik: "Ja-jaa. Lükake aga kogu süü oma vaestele vanematele!" *** Noor maalikunstnik palub isalt tema tütre kätt. "Kas jõuate ka perekonda toita?" küsib isa. "Muidugi jõuan," vastab kunstnik. "Siis on hästi. Meid on kokku kuus inimest." *** Vestlevad kaks meest: "Eile tungisid ühe mu tuttava kunstniku galeriisse vargad." "Kas kahju oli suur?" "Oh, maalidel pole häda midagi, ära viidi vaid hinnalised raamid." *** Maalikunstnikult küsitakse, mispärast ta teeb nii inetuid lapsi, kui inimesed tema maalidel on ometi nii ilusad. "Pilte teen ma päeval, aga lapsi öösel," vastab kunstnik. *** Kunstnik kaebab naisele: "Inspiratsioon on mu maha jätnud. Juba kolm tundi istun lõuendi ees ega suuda maali alustada." "Kallis, sa võiksid selle vaheaja ära kasutada ja inspiratsiooni naasmiseni köögiseinad üle värvida," teeb naine ettepaneku. *** "Kas te külastasite mu uut näitust?" küsib üks kunstnik teiselt. "Jah, eile," vastab teine. "Mida rahvas räägib?" "Väga erinevaid arvamusi on kuulda. Peamiselt on kaks leeri." "Tähendab: arutavad, vaidlevad? See on ju suurepärane!" "Seda küll. Ühed arvavad, et kahju on värvidest, teised, et kahju on rikutud lõuenditest." *** Vestlevad kaks meest: "Minu soontes voolab kunstniku veri." "Arvan, et sel juhul peaksite verevaesuse vastu mingit rohtu võtma." *** Vene kunstnik maalib kirikule maali "Püha õhtusöömaaeg". Kui pilt valmis, tuleb papp seda vaatama. Ta silmitseb pilti tükk aega ja küsib siis: "Aga mu poeg, kus on siis Juudas?" "Ah Juudas? Saate aru isake, siis kui teised lauda istusid, saatis Kristus Juuda viina järele," selgitab kunstnik. *** Juut helistab oma vanale emale ja teatab rõõmsalt: "Kas tead, ema, ma sain Rubensi!" "Kelle-kelle? Rubintshiku? Millise, kas selle lihapoest?" "Ei, ema, see on kunstnik." "Väga hea. Küsi ta käest, palju ta köögi värvimise eest võtab?" *** Noor neiu, tulevane skulptor, valmistab diplomitööks Apollo kuju. Professor takseerib kuju hindavalt ja ütleb: "Pole paha, pole paha! Kuid kullake, miks te arvate, et Apollo oli juut?" *** Kohtuvad kaks sõbrannat: "Kuulsin, et sa läksid skulptorile mehele. Kas oled rahul?" "Väga! Tulevikus lähen ainult skulptoritele mehele!" *** Maalinäitusel ütleb naine mehele: "Vaata, kallis, kui rumal nägu sellel daamil siin portreel on!" "Kullake, see on ju peegel," vastab mees. *** Vestlevad kaks kunstnikku: "Kas oled vahepeal mõne oma maali müünud?" "Jah, jõuludeks. Aga kuhu, sellest ei tahaks ma eriti rääkida." "Miks?" "Sest selle ostis hullumaja." *** Abielupaar läheb teatrisse. Taksosse istudes vaatab naine mehele otsa ja katsub käega tema lõuga. "Kullake, me läheme ikkagi teatrisse! Su habe on ajamata! Sa näed välja nagu okassiga!" "Ma ajasin habet," vastab mees. "Millal?" "Siis, kui sina hakkasid riidesse panema." *** Abielupaar on teatrist lahkumas. "Ei, sa oled hulluks läinud," ütleb naine. "Miks sa garderoobihoidjale sada krooni jootrahaks andsid?" "Noh, aga vaata, millise kasuka ta sulle andis!" *** Vestlevad teatri direktor ja administraator. "Räägitakse, et näidend, mida meie teatris praegu mängitakse, ei huvita publikut?" "See on veel pehmelt öeldud. Ma helistasin eile kassasse ja küsisin, millal etendus algab. Mulle vastati: aga millal teile sobib?"." *** Noormees läheb neiu vanemate juurde koju, et viia neiu teatrisse. Elutoas kohtub ta tüdruku isaga, kes ütleb: "Ta tuleb kohe alla. Kas teeme vahepeal ühe male?" *** Noorpaar läheb teatrisse. Teatri ukse ees arvab mees: "Kahju, et ma selle uue ülikonna selga panin." "Miks? See istub sulle suurepäraselt!" vastab naine. "Seda küll, aga teatripiletid on nimelt vana ülikonna taskus." *** Härra Mülleril pole kübetki huumorimeelt. Perekond saadab ta vastava spetsialisti juurde koolitusele. Mõne aja pärast teatas spetsialist, et olukord on muutunud - mees juba mõistab nalja. Kord läheb perekond teatrisse. Näitleja hüüab laval: "Pool kuningriiki hobuse eest!" "Kas eeslist ei aita?" küsib keegi rõdult. "Aitab ka. Tulge otsekohe alla!" vastab näitleja. Värskelt huumorikoolituse lõpetanud härra Müller naerab südamest. Tema abikaasa ja tütar rõõmustavad, et koolitus on tõepoolest aidanud. Siis ütleb Müller silmi pühkides: "Ma saan kõigest aru, aga ma ei mõista, kuidas ta selle eesli rõdule sai." *** Teatrikohviku järjekorras seisavad kaks näitlejat. "Mis sa meie uuest lavastajast arvad?" küsib üks. "Minu arust on ta täielik pask!" vastab teine. "Tasem! Ta seisab otse sinu selja taga." "Noh, ma mõtlesin ju, et ta on pask selle sõna heas mõttes." *** Üks näitleja teisele: "Ise ütlesid, et ei joo terve aasta, aga enne teist vaatust võtsid pitsi konjakit." "Aga kavalehel on ju kirjas, et kahe vaatuse vahel on kaks aastat." *** "Millal see lavastus lõpeb?" küsib üks külastajaist teatri direktorilt. "Kuidas kunagi," vastab direktor. "Mõnikord kahe tunni pärast, mõnikord pooleteise pärast, aga vahel ka neljakümne minuti pärast. Me mängime kuni viimase vaatajani." *** Õhtul kohtuvad kesklinnas kaks sõpra: "Ohhoo, mis sina siin teed, Jack?" "Kuidas mida? Sõitsin naisega teatrisse." "Aga miks sa sisse ei lähe?" "Täna on minu kord autot valvata." *** Kohtuvad kaks teatrihuvilist. "Kuidas eilne etendus läks?" "Desdemonat mängis noor näitlejanna, ja veel nii andetult, et kui Othello teda kägistama hakkas, pistis publik pööraselt plaksutama." *** "Miks haaravad näitlejad täna laval alatasa telefoni järele?" küsib teatrikülastaja oma naabrilt. "Kas see alaline helistamine kuulub tüki juurde?" "Ei, suflöör jäi haigeks ja ütleb nüüd haigevoodist ette." *** Noormees tuleb oma neiu juurde: "Täna veedame suurepärase õhtu, kallis. Ma ostsin kolm piletit teatrietendusele." "Miks sa kolm piletit ostsid?" küsib neiu. "Sinu isale, emale ja vennale!" vastab neiu. *** Tudengitest abielupaar läheb teatrisse koos imikuga, sest neil pole raha lapsehoidja jaoks. Teatris hoiatab neid kohanäitaja, et kui beebi häält teeb, tuleb neil saalist lahkuda. Piletiraha makstakse tagasi. Poole etenduse ajal müksab naine meest: "Kas see etendus meeldib sulle?" "Ei, naiivne lugu." "Näpista siis last!" *** Mees tellib baaris kuus pitsi viina järjest ja neelab need kähku alla. Baarimees imestab: "Kuhu nüüd?" "Teatrisse!" "Kuidas nii - teatrisse?" "Jah, viimane vaatus lõpeb kohe ja naine tuleb mulle teatrisse vastu." *** Ema ja isa lähevad teatrisse ja et laps magama jääks, panevad nad talle mängima plaadi, mille peal on muinasjutud. Kui nad tagasi tulevad, siis näevad nad, et laps peksab peaga vastu seina ja kisab: "Tahan, tahan, tahan..!" Plaadilt aga kostab: "Tahad, ma räägin sulle muinasjuttu...kraaps... Tahad, ma räägin sulle muinasjuttu...kraaps... Tahad, ma räägin sulle muinasjuttu..." *** Teatridirektori naine sünnitab kolmandat korda kaksikud. Üks näitleja ei jäta salvamata: "Nüüd on tal vähemalt kodus täismaja!" *** Vestlus teatris: "Te olete täiesti põhimõttelage inimene - just mõni hetk tagasi loopisite näitlejat mädanenud tomatitega ja nüüd hakkasite innukalt plaksutama!" "Ma loodan, et ta tuleb veel kord lavale - mul jäid mõned tomatid üle." *** Lavastaja pöördub tüütu kriitiku poole: "Kui ma teie arvustusi loen, tuleb mulle alati meelde üks hiina vanasõna: "Tark armastab õppida, loll õpetada"." "Eksite, arvustada tuleb iga etendust, sest vastasel juhul võib publik näidendi sisu vääralt tõlgendada," protestib solvunud kriitik. "Tänapäeval on tüki ümberjutustamine eriti vajalik siis, kui näidendeid lavastab selline lavastaja nagu teie!" *** Teater on peaaegu tühi. Direktor ütleb tüki autorile: "Teie kirjutatud näidend ei näi publikule meeldivat." "Millest te seda järeldate, kui publikut üldse ei ole?" imestab autor. *** Algaja näitleja võetakse ühte etendusse kõrvalossa, kus on tal vaid üks repliik: "Kuulake kahureid kõmisemas!" Saabub esietendus. Enne lavaleminekut on näitleja rambipalavikus ja korrutab pidevalt endamisi: "Kuulake kahureid kõmisemas!", "Kuulake kahureid kõmisemas!". Lõpuks antakse talle märku, et tal on aeg lavale minna. Kostab kahurilask: "PÕMM!!!" ja selle järel noore näitleja repliik: "Mis kurat see veel oli?!" *** Vestlevad kaks näitlejat: "Miks viimane etendus läbi kukkus?" "See oli puhtalt lavastaja süü: ta ei leidnud kedagi publiku rolli!" *** Pärast teatrietendust satuvad garderoobis kõrvuti armeenlane ja grusiinlane. Armeenlane annab sada krooni ja ütleb: "Tagasi pole vaja!" Grusiinlane annab samuti sada krooni ja lisab: "Mantlit pole ka vaja!" *** Noor näitleja liitub trupiga, mis hakkab mängima sõjanäidendit. Kui mees esimesele proovile ilmub, annab lavastaja talle kätte püssi. "Milleks see?" imestab näitleja. "See on sinu tekstiraamat." *** Töötu näitleja jõuab pärast viljatut tööotsimist õhtul koju ja leiab naise voodist, riided lõhki rebitud. "Taevas hoidku! Mis lahti on?" "Kallis mees," nuuksub naine, "ta ootas sind pikka aega ja tarvitas siis minu kallal vägivalda..." Näitleja on püha viha täis, tõotab verist kättemaksu ja küsib lõpuks: "Kes see lurjus oli?" "Sinu agent, kes vist sulle tööd leidis." "Ah see kena mees? Siis on hoopis teine asi..." *** Sõbrad omavahel. "Kes see oli, kellega sa praegu rääkisid?" "Näitleja." "Huvitav... Tänaval ei saa üldse aru, et ta näitleja võiks olla!" "Laval ka mitte." *** Algaja näitleja teisele: "Tead, Jack, tegelikult ma kardan natuke neid avalikke esinemisi. Eelmisel korral tegin ma laval püksid täis ja mul oli kohutavalt piinlik." "Ja nüüd?" küsib teine. "Noh, nüüd käisin ma psühhoterapeudi juures ja tegi läbi vastava ravikuuri." "Ja enam sa alla ei tee?" "Ei! Alla lasen ikka, aga piinlik enam ei hakka." *** Teatrietenduse vaheajal kohtuvad kaks kriitikut. Esimene neist haigutab. "Sedasama tahtsin minagi öelda," sõnab teine. *** Kolleegid annavad Jackile mõista, et ta on halb näitleja. Jack läheb direktorile kaebama. Direktor lohutab: "Näete, kui halvad võivad olla näitlejad. Olge õnnelik, et teie ei ole näitleja." *** "Kuidas su esimene etendus möödus?" küsib noorelt lavastajalt tema sõber. "Suurepäraselt! Publik oli naerust kõveras." "Ja mida sa lavastasid?" "Hamletit." *** Sureb kuulus näitleja. Matusekõnes lausub teatri peanäitejuht: "Kui oleksime kõik need kiidusõnad talle tema eluajal öelnud, oleks ta meie hulgas olnud veel palju, palju aastaid!" *** Kaks lavastajat omavahel: "Kas vastab tõele, et halvast näitlejast võib saada hea teatrikriitik?" "Muidugi! Ka halvast veinist võib teha suurepärast äädikat." *** Lavaproovis ütleb lavastaja näitlejale: "Sa pead sellelt kaljult alla hüppama!" "Võimatu! Ma murran jalaluu!" "Sellest pole midagi. Nagunii on see viimane vaatus ja eesriided tõmmatakse ette." *** Kaks sõpra on teatris. "See on nii igav etendus," ütleb üks. "Lähme pärast teist vaatust ära." "Miks pärast teist?" küsib teine. "Pärast esimest on garderoobis liiga suur tunglemine." *** Sõbrannad omavahel: "Mustlanna ennustas mulle, et ma suren teatris." "Ja sa usud seda?" "Mina mitte, aga mu mees usub küll, sest iga nädal toob ta mulle mõne teatripileti." *** Kohanäitaja tormab paanikas teatri direktori juurde: "Just praegu kukkus üks mees rõdult alla esimesse loozhi! Mida nüüd teha?" "Las ta maksab otsekohe hinnavahe kinni!" käsutab direktor. *** "Kallis, ma ostsin teatripiletid," teatab mees naisele. "Suurepärane!" hüüab see. "Ma hakkan kohe riidesse panema." "See on hea idee. Etendus algab juba homme õhtul." *** Noor näitlejanna küsib lavastajalt: "Kas ma võin edaspidi loota peaosadele teie lavastustes?" "Elame - näeme!" vastab maestro. *** Noor dramaturg teatri direktorile: "Mis teil õigupoolest minu vastu on? Te mängite minu tükke ikka siis, kui saal on peaaegu tühi!" *** "Küll on kahju, et sa mu viimasele etendusele tulla ei saanud," räägib näitleja sõbrale. "Inimesed pidasid kassas lausa lahingut!" "Ja said nad oma piletiraha siis tagasi?" küsib sõber. *** Pärast etendust pöördub teatrikülastaja oma naabri poole: "Vabandage, härra, kuidas see etendus teile meeldis?" "Kahjuks mul pole oma arvamust," vastab küsitu. "Ma olen teatrikriitik. Ma orienteerun praegu Eestis olevale teatrimaitsele." *** "Kas ma andsin teile ikka õige mantli?" küsib riietehoidja teatri garderoobis. "Ei andnud," vastab külastaja. "Suur aitäh teile!" *** Enne etenduse algust vaatab lavastaja saali ja teatab siis rõõmsalt näitlejaile: "Ärge muretsege, täna on meil publiku üle arvuline ülekaal!" *** Isa on kategooriliselt vastu tütre soovile abielluda näitlejaga. Sellest hoolimata nõustub ta tema väljavalitut teatrisse vaatama minema. Keset etendust sosistab isa: "Temaga võid sa küll abielluda, tütreke. See poiss pole ju näitleja!" *** Näitleja kaebab lavastajale, et kuna ta on raskesti gripis, pole tal võimalik õhtusest proovist osa võtta. Samal õhtul näeb lavastaja teda aga pargis ilusa neiuga jalutamas. Ta kutsub noormehe kõrvale ja sosistab talle: "Niisuguse õitsva gripiga tuleb teil küll kohe voodisse minna." *** Vestlus teatri kohvikus: "Tead, Jack, need kaks näitlejat, kes laval suudlesid, on eraelus tõepoolest abielus." "Pagana pihta! See oli siis laitmatult mängitud!" *** Vihane mees karjub naisele, kes ennast enne teatrisse minekut korda seab: "No millal sa omadega ometi valmis saad?! Ütle mulle kasvõi see kuupäev!" *** "Te mängisite oma osa, kannataja ema rolli, suurepäraselt!" kiidab teatridirektor. "Teie näost peegeldus kogu aeg talumatu valu." "See pole mingi ime," vastab näitlejanna, "mul oli kinga sees nõel ja see valmistas mulle etenduse ajal kohutavat piina." "Ma loodan, et te jätate selle nõela ka järgmiseks etenduseks kinga sisse." *** Ajakirjanik küsib populaarselt näitlejalt: "Kas praegu on maailmas ka mõni geniaalne näitleja?" "Teate, meid on väga vähe..." vastab küsitu. *** Näitlejad omavahel. "Mind pole veel ühelgi etendusel välja vilistatud!" "Loomulikult! Magades ei saa publik ju vilistada." *** Ühe sõjaainelise lavastuse ajal peab sõdur kindlal hetkel heliefektide tekitamiseks automaadist õhku tulistama. Kui õige aeg saabub, pole laske kuulda. Maruvihane lavastaja tormab lava taha: "Mis lahti, sõdur? Miks sa ei tulistanud?" "Padrun on kinni kiilunud!" vastab sõdur. "Mis tähendab "kinni kiilunud"?! Meil pole siin ometi sõda! See on teater!" *** Teatris. Platsinäitaja: "Kas soovite tekstiraamatut?" Külastaja: "Ei ole vaja: ma ei kavatse kaasa laulda." *** Kui näitleja hilineb proovile, siis: 1. Algaja näitleja saab käskkirjaga karistada. 2. Keskpärane näitleja saab suusõnalise noomituse. 3. Hea näitleja pääseb vabandamisega. 4. Väga hea näitleja ees aga vabandatakse ise. *** Ennast täis algaja näitleja küsib oma sõbralt: "Kas sa käisid eile teatris mind vaatamas?" "Kuidas siis teisiti," vastab sõber, "kas sa siis ei märganud seda ainukest inimest saalis, kes sulle plaksutas?" *** Jack: "Mis sa sellest eilsest etendusest arvad?" John: "Nägin vaid esimest vaatust." Jack: "Miks sa lõpuni ei vaadanud?" John: "Polnud aega. Kavalehel oli ju kirjas: "Kaks aastat hiljem"." *** Lavastaja näitlejannale: "Te mängite täna halvasti. Stseen, kus mees teid maha jätab, oli ilmetu. Temas puudus väljendusrikkus." "Võibolla," vastab näitlejanna, "kuid mind tabas õnnetus ja ma ei saanud hästi mängida." "Mis teiega siis juhtus?" "Mees jättis mu maha." *** Dramaturg kelgib sõbra ees: "Ja kui siis eesriie langes, puhkes mürisev aplaus..." "Mis sa eesriidele joonistada lasid?" küsib sõber. *** Prantsuse näitlejanna naaseb Ameerikast külalisetendustelt oivalises naaritsakasukas. "Kui kena!" hüüatab tema sekretär. "Kuidas teil õnnestus see saada?" "Kohtasin dzhentelmeni, kellel oli 5000 dollarit..." vastab näitlejanna. Varsti läheb sekretär Ameerikasse ja tuleb tagasi täpselt samasuguse kasukaga. "Vapustav!" hüüatab näitlejanna. "Kuidas teil õnnestus nii kallis kasukas osta?" "Samuti nagu teil," vastab sekretär jahedalt. "Ainult et minul oli vaja kohtuda saja dzhentelmeniga, kellel oli taskus 50 dollarit..." *** Teatris langeb külastatavus. Kunstinõukogu arutab repertuaaripoliitikat. "Kas te mäletate, mida ütles Stanislavski? Teater algab riietehoiust! Võibolla peaks midagi muutma?" arvab üks vana kriitik. "Ostrovski komöödias "Mets" ütleb üks peategelastest, et teater algab puhvetist," meenutab üks vana näitleja. "Otsustatud!" teatab seepeale noor teatridirektor. "Edaspidi võtame kavva ainult need näidendid, kus on 1-3 vaheaega ja paneme puhvetisse 30 sorti alkoholi!" *** Rändtrupp peab mängima nii väikesel laval, et lavastaja on tõsistes raskustes, kuidas esitada näidendit "Ali Baba ja 40 röövlit". Lõpuks ütleb ta Ali Baba kehastajale: "Esimesed kaks röövlit tulgu sisse, ülejäänud 38 las jäävad esialgu ukse taha!" *** Pärast näidendi esimest vaatust publik saalis vilistab. Enne teise vaatuse algust hoiatab lavastaja vaatajaid: "Kui keegi veel vilistama hakkab, siis kordame esimest vaatust!" *** "Ma sündisin samal päeval, kui Ibsen suri," teatab üks keskpärane näitekirjanik seltskonnas. "Mõlemad sündmused on dramaturgia seisukohast kahtlemata kurvad," märgib üks kohalviibijaist. *** "Ma tahaksin, et pärlitest kaelakee, mida ma kannan, oleks ehtne," teatab näitlejanna lavastajale. "Ärge muretsege, kõik saab olema ehtne!" vastab lavastaja. "Kaelakee esimeses vaatuses ja mürk viimases!" *** "Kas kuulsid, et lavastaja nõuab etenduseks viitsadat statisti?" küsib üks näitleja teiselt. "Kas tõesti?" imestab see. "Ja nad kõik peavad olema Vana-Rooma kostüümides?" "Ei, ei, tavalistes. Selleks et täita istekohad saalis!" *** "Kas sellel näidendil, mida sa vaatamas käisid, oli ka õnnelik lõpp?" "Muidugi! Kõik olid väga õnnelikud, kui ta ükskord lõppes." *** Keegi mees tuleb tsirkuse direktori juurde ja küsib tööd. Direktor uurib, mida mees oskab. Mees on vait. Direktor saadab ta siis õue puid lõhkuma. Mõne aja pärast vaatab direktor aknast välja ja näeb, et mees viskab koha peal edaspidi ja tagurpidi kahe-kolmekordseid saltosid. Direktor tormab välja,surub mehel kätt ja küsib, miks see kohe ei öelnud, et oskab niimoodi saltosid visata. "Teate, ega ma seda ise kah enne teadnud, kui endale kirvega kubemesse lõin!" vastab mees. *** Kaks tsirkuseartisti omavahel: "Lurino lasti eile lahti, kuna tal läks pea paiste." "Kes see Lurino oli? Akrobaat või?" "Ei, tal oli see number, kus ta pea lõvi lõugade vahele pistis." *** Kaks tsirkuseartisti peksavad keelt: "Kas kuulsid juba, et meie naishiiglane abiellus kondiväänajaga?" "Ah soo. Tead, midagi sellist ma ootasingi." "Miks?" "Noh, ta rääkis alati, et tahab endale meest, kelle saaks ümber sõrme keerata." *** "Kui meie linnas viimati tsirkus käis, siis pani nende primadonna koos minuga plehku," jutustab Pekka sõbrale. "Mis tsirkus see oli?" "Kirbutsirkus." *** Lapimaale tuleb esmakordselt Billy Smarti tsirkus. Tõmbenumbriks on trikk, kus soovijaid lastakse välja hiigelsuurtükist. Ka Markku läheb tsirkusse, ta lastakse taevasse nagu kahurikuul - ja sellest hetkest peale pole keegi teda enam näinud... *** Mustkunstnik pöördub tsirkuses publiku poole: "Ja nüüd näitan ma teile niisugust trikki, mida veel keegi varem teinud pole. Võtan rahva seast juhuslikult ühe noormehe. Hei, teie seal, tulge areenile!" "Kohe, paps!" *** Kohtuvad kaks sõpra: "Tead, ma käisin eile tsirkuses. Jube põnev oli!" "Ja mida või keda sa seal siis nägid?" "Siiami kaksikuid näidati." "Ainult näidati või tegid nad ka midagi?" "Üks neist sõi ploome, aga teine sülitas kive välja." *** Tsirkuses heliseb telefon. Direktor võtab toru. "Vabandage, ega teil rääkivat hobust vaja ei ole?" küsitakse temalt. Direktor mõtleb, et keegi teeb temaga nalja, ütleb resoluutselt "Ei!" ja paneb toru ära. Mõne aja pärast heliseb taas telefon: "Vabandage, ega teil rääkivat hobust vaja ei ole?" Direktor ärritub selle tüütu naljamehe peale, käratab "Ma juba ütlesin, et ei ole vaja!" ja paneb toru ära. Varsti heliseb taas telefon: "Oodake, palun, ärge pange toru ära, ma saan aru küll, et teil on kiire, aga ärge pange toru ära, mul on kabjaga pagana raske numbrit valida..." *** Tsirkuses on uus atraktsioon: laulev madu. Maotaltsutaja läheb areenile, võtab mao kotist välja ja ütleb sellele: "Laula!" "Shhhhhhh......" teeb madu. "Laula!" käratab taltsutaja. "Shhhhhhhhhhhh........" teeb madu. Maotaltsutaja kaotab enesevalitsuse ja hakkab roomajat kaikaga taguma. "Laula, raisk, laula!" "Shhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh.......... Shala laa la laa la laa!" teeb madu. *** Linna tuleb tsirkus. Kuulutusel seisab: "Esimest korda areenil - lendavad krokodillid!" Kõik piletid müüakse välja. Etendus algab. Areenile tuleb dresseerija, tema järel krokodillid. Ta lööb piitsaga paremale ja krokodill tõuseb lendu. Lööb vasakule ja teine krokodill tõuseb lendu. Pealtvaatajad on vaimustuses. Äkki lendab üks krokodill pealtvaatajate juurde, paneb pea ühe naise õlale ja ütleb nuttes: "Meid pekstakse, metsikult pekstakse!" *** Mees läheb tsirkuse direktori juurde, siga ja koer kaasas ning räägib: "Ma tahaksin teie tsirkuses tööd saada. Mul on siin siga ja koer, kes oskavad laulda." Direktor palub seda endale näidata. Mees sosistab loomadele midagi kõrva ja peagi kostabki ilus laul. "Ei, see on mingi pettus! Nii ei saa olla!" teatab direktor. Mees läheb näost valgeks ja tunnistab: "On jah pettus. Koer, raisk, ei pea üldse viisi, siga laulab kahel häälel..." *** Tsirkuse direktor kutsub alluvad ja teatab: "Homsest alates on kavas uus number. Keset areeni paigaldame suure tsentrifuugi, täidame selle pori ja mudaga ning laseme siis täispööretel tööle. Ja kui kõik on ülepea sopaga koos on, siis tulen mina - üleni valges - ja kummardan." *** Tsirkuse direktori juurde tuleb mees, diplomaadikohver käes ja ütleb: "Ma tahaksin teie juurde tööle tulla. Selles kohvris on mul hiirte sümfooniaorkester." Ta teeb kohvri lahti ja seal istuvad tõepoolest hiired, igaühel pisike muusikariist käes. "Noh, ja mida nad mängida oskavad?" "Kõike, mida soovite," vastab mees Ja laseb hiirtel mängida Beethoveni viiendat sümfooniat. Direktor on hämmastunud, kuid raputab siiski pead: "Ma ei saa teid tööle võtta." "Miks?" "Sest teie esimene viiul on ju juut!" *** Jack läheb tsirkusesse tööd otsima. Ühes käes on tal suur kohver, teises väike. Ta võtab suurest kohvrist piraka kivi ja lööb selle endale vastu pead puruks. "Suurepärane!" kiidab tsirkuse direktor. "Aga mis teil selles väikeses kohvris on?" "Peavalutabletid." *** Mees läheb tsirkusesse tööd otsima. "Mida te teha oskate?" küsib direktor. Vastuse asemel tõuseb mees lendu, liugleb aknast välja, teeb tiiru ümber tsirkuse ja jõuab lõpuks direktori kabinetti tagasi. Direktor haigutab: "Ja see ongi kõik?" *** Jack läheb tsirkuse direktori juurde ja ütleb, et tal on välja pakkuda üks hea number. Direktor käsib seda endale kõigepealt näidata. Jack paneb maneezhi keskele väikese pudeli, ronib trapetsile, hüppab alla, teeb õhus kolm saltot ja kukub pudelisse. "Kuidas te seda tegite?" küsib direktor hämmastunult. "Vaadake tähelepanelikult veel kord," ütleb Jack. Ta ronib jälle üles, teeb alla hüpates kolm saltot ja kukub pudelisse. Direktor ei saa ikka aru. "Noh," seletab Jack, "nägite ju, et ma võtsin teise salto ajal taskust väikese lehtri ja panin selle kukkudes pudeli kaelale..." *** Tsirkuse trepil istuvad kaks klouni ja nutavad. Mööduja astub ligi ja küsib: "Mehed, miks te nutate?" "Elevant suri ära," vastavad klounid. "Kas te teda siis tõesti nii väga armastasite?" imestab mees. "Seda just mitte, aga meie peame ta maha matma." *** Vestlevad kaks klouni: "Kas inimsööjad söövad kloune?" "Ei söö." "Miks?" "Sest neil on naljakas maitse." *** Vestlevad kaks sõpra: "Kes see daam on?" "Ta esines varem tsirkuses, nimelt laulis lõvipuuris." "Ja miks ta seda enam ei tee?" "Loomakaitseselts astus vahele." *** Kaks sõpra omavahel: "Meie majas elab endine tsirkuseartist, kes teenis leiba sellega, et pistis parema käe näljase lõvi suhu." "Mis ta nimi on?" "Noh, meie kutsume teda Kurakäeks..." *** Ajalehes reklaamitakse tsirkuseakrobaati, kes suudab 30 meetri kõrguselt pea ees areenile hüpata. Ajakirjanik tuleb tsirkusesse, et seda imehüppajat küsitleda, kuid direktor raputab pead: "Kahjuks pole see võimalik, me oleme sunnitud iga päev uue akrobaadi värbama ja tänast pole veel leitud..." *** Tsirkuse direktor satub suurde vaimustusse, kuuldes, et Aafrikas elab kahe peaga mees. Ta saadab telegrammi: "Tulge kohe Pariisi. Maksan tuhat franki päevas." Peagi tuleb vastus: "Saabun reedel lennukiga. Tunnete mu ära valge nelgi järgi nööpaugus." *** Tsirkuse direktori kabinetti astub arglikult üks mees: "Vabandage, palun, ehk on teil minu jaoks tööd? Ma oskan nimelt kõiksugu lindude hääli imiteerida." "Ei, kahjuks pole meil teie oskustega midagi peale hakata." "Nojah, vabandage siis veel kord," ütleb mees ja lendab aknast välja... *** Rändtsirkuse tõmbenumbriks on puur, kus tiiger ja lammas üksteisega rahulikult mängivad. "Aga kas nad tülli ei lähe?" imestavad tsirkuse külastajad. "Seda juhtub harva ja ka siis tülitsevad nad ainult paar minutit," seletab talitaja. "Ja siis?" "Siis ostame uue lamba." *** Konferansjee teatab tsirkuses: "Kallid daamid! Nüüd esineb teile dresseeritud koer Bimbo, kes suudab ära arvata iga siin istuva naisisiku vanuse!" "Kallid daamid," jätkab konferansjee, "palun ärge lahkuge ja tulge oma kohtadele tagasi! Ma unustasin öelda, et Bimbo teab arve ainult kahekümneni!" *** Keegi mees pöördub tsirkuse direktori poole: "Mul on suurepärane number - ma saen naise pooleks." "Seda teevad paljud," vastab direktor. "Kas pikuti?" *** "Milleks teile uus ülikond?" küsib tsirkuse direktor klounilt. "Te saite aasta tagasi ülikonna." "Aga publik ei naera mi Loetud: 29708 korda, kommentaare: 0
|
|