Noor mägilane oli vaat et lolliks minemas: kogu aeg üksi mägedes, naisi pole, lambad kätte ei anna. Tuli siis noormees kord mägedest alla külla ja astus sisse teemajja, kus olid koos pea kõik küla kogenumad karjused. Meie karjus läks leti äärde ja ütles: "Sõbrad, juba viiendat kuud olen ilma naiseta, olen täiesti kurnatud. Kuidas ma saaksin kasvõi lambale panna..." Kohe olid platsis mõned asjaarmastajad-zoofiilid, üks soovitas: "Võta lammas, vii ta kalju servale ja pane. Lammas ei taha kuristikku kukkuda ja hakkab vastu põtkima. Sa ei pea ise midagi tegema, ainult seisa ja..." "Ma tean paremat moodust," ütles teine. "Püüa lammas kinni, pista tema tagumised jalad oma saabastesse ja pane terviseks!" Kolmas, kuulnud eelnenud nõuandeid, mühatas ja ütles: "Karjus, selleks, et tunda lambaarmastusest täit rõõmu, tuleb teha veidi ettevalmistusi. Sul läheb vaja nelja vaia ja nelja köiejuppi. Pane lammas selili, seo tema jalad köitega vaiade külge ja löö vaiad maassse. Ja nüüd võid talle panna niipalju kui tahad." "Ja mis on selle mooduse eelis võrreldes teistega?", küsis karjus. "Hee! Sa saad ju teda samal ajal suudelda!"