Nimi: maarika (50-aastane)
Asukoht: Tallinn
Tutvumiskuulutus: Istun siin ja mõtlen, mida peaks tegema ja milleks. See ei ole tegelikult üldse see mõte, mida ma tahtsin siin mõelda. Aga üksi olles tulevad tobedad üllitised pähe. Nüüd hakkas ka pea sügelema mõeldes nii raskeid elumõtteid. Issakene, miks peab tegelikult lihtne mõte - leida keegi enda kõrvale (mitte kõrva äärde karjuma ja nõudma oma tahtmist ja oma sokke kohe pestud ja triigitud) olema nii raske. No mis minul siin ikka nuriseda- kodu on, lapsed on suured ja mõnusad ja ikka veel minu seelikuääre all kinni! Miks? Lihtsalt valivad omale partnereid armastuse ja hoolega. Ei pane pahaks, las elu ise teeb oma tegemised siis, kui aeg on selleks valmis .
Aga mina? Miks mina pean üksi olema? Miks? Sest ei julge suhelda või ei taha enam seda? Vaevalt. Tahan küll ja kuidas veel. Puudu jääb ainult ettevõtlikusest? No ei jää küll- siinkohal panen ennast "müüki" nii-öelda. Raske eestikeelne sõna , aga sina püüa aru saada minu mõttest. Tahan meest, selle heas mõttes. Tahan kaaslast, selle parimas mõttes. Tahan olla hea naine ja sõber parimas minu sees veel olevas mõttes. On seda siis vähe?
Rääkisin oma emaga, kes on 80 , täna elust ja inimestest ja naersin täiega. Mis siis veel tahta! Ainult elust rõõmu tunda.
Resüüme- tuleb elus edasi minna ! Ja selleks oligi see kiri.
Kui sul on soov sama mulle pakkuda, siis anna märku. Olen täiesti olemas.
Maarika