Vaene vaataja istub ebalevalt ja higistades teleri ees ja murrab hirmunult pead, mis tal armuelus kõik veel tegemata on, või miks temal üks või teine trikk nagu käkitegu ei õnnestu. Ja hakkab oma intiimsuhteid uuesti nullist üles ehitama nagu lego-maja - kivi-kivilt ja täpselt õpetuse järgi. Umbes nii, et.., kallis, tõsta oma vasak jalg nüüd siia, tead küll-nii nagu Sharon Stone... ei, sealt ära nii kõvasti vajuta, kas sa siis ei mäleta, mida ütles doktor see-ja-see...

Tulemusena kaob seksiks igasugune lust. Kaob eneseusaldus, sugeneb hirm partneri ees tolaks või päris jänni jääda, lõpuks frigüdsus ja impotentsus - partneritel pole voodis enam midagi teha, sest miski ei klapi. Asja loogiline jätk on see, et hakatakse kõrvalehüppeid tegema - lootuses, et teise partneriga läheb paremini õnneks. Lahutatakse.

Kas ükski TV-produtsent ei tule selle peale, et seks kuulub armastuse juurde, et ilma hingeliigutuseta pole see midagi muud kui tervisesport, mida ekraanil profispordiks lihvima ahvatletakse - sekundite ja sentimeetrite asemel oleks näitajaiks siis orgasmide sagedus või pooside akrobaatiline tase. Kas produtsendid ise ei tea, et iga maiuspala, mis sul pidevalt käepärast on, hakkab lõpuks üksnes tülgastust tekitama? Kui elu ülemlaulust tehakse kaup, mille pakkumisest turg on üleküllastunud, on naiivne loota, et mehed mehelikeks ja naised naiselikeks jäävad - nende mõistete kõige otsesemas ja erutavamas mõttes. Pole enam ei turvalist partnerlust, ei tervet perekonda, ei õiget järelpõlve. See ühtekokku on jälle sotsiaalne probleem, mille üle arutlemiseks on produtsentidel vastavad saated omakorda varnast võtta! Ja ratas muudkui pöörleb ja pöörleb... Paistab, et lõputult.