Kui ninas asuvat vomeronasaalne organit ehk VNOd pidevalt töövalmis ehk nohuvaba hoida, aitab see sugudevahelistes asjades kõvasti kaasa, usub tohter Kull.

Just seetõttu on ka lõunamaades, kus kliima on parem ja nohuvabam, iibega asjad korras. Lisaks on Kulli väitel ka suurema nina (ja järelikult suurema VNOga) inimesed palju kirglikumad ning seega ka viljakamad. Sellisele kurvale järeldusele jõudis kirglik kirurg ja ninauurija Mart Kull põhjamaalaste seest kitsaid ja nohuseid ninasid uurides.

VNO imeline mõju

Kullil on VNO uurimisel sadakond eelkäijat. Esimesena avastas VNO olemasolu inimesel sõjaväearst Frederik Ruysch ühel õnnetul näohaavaga sõduril. Nimi pandi ninas asuvale suguorganile kellegi Jacobsoni järgi, kes sellest 19. sajandi algul põhjalikumalt kirjutas. Ja sinna see jäigi, kuni möödunud sajandi 80ndatel uuriti sajal täiskasvanud inimesel nina üsna põhjalikult. 39 protsendil neist leiti, et VNO on olemas.

On ka teine uurimus: post mortem, ehk pärast surma eemaldati ninavahesein 27 inimesel. Neist oli VNO olemas koguni 70 protsendil.

Vaidlused käivad põhiliselt selle ümber, kas inimese VNO, kui see juhtub ninas olema, on tegutsev või mittevajalik ehk rudimentaarne organ. Inimestel pole siiamaani leitud oletatavate VNO retseptorite ja peaaju ühendusteede olemasolu. Ent loomade puhul on asi ilmselge: kui VNO tegevus on häiritud, võib see põhjustada tõsiseid käitumishäireid, kuni agressiivsuseni välja. Eestis on feromoonide toimet putukatele uurinud Tartu Ülikooli teadlased professor Aavo Valdur Mikelsaare juhtimisel. Teadlased usuvad, et inimese füsioloogia võib toimida sarnaselt loomadega. Üsna tuntud on näide sellest, kuidas ühes ühiselamutoas elavate tütarlaste menstruaaltsüklid tasapisi sünkroniseeruvad. Sama on märgatud nunnade puhul.

Kuues meel ninas

Mart Kull nimetab VNOd kuuendaks meeleks, millest lihtsalt vähe teatakse. “Mõelge nüüd, miks ikkagi on mõne inimese juures hea kerge ja mõne inimese juuresolekul ärev ja halb. See ei ole lõhn, mis selle tunde tekitab. See on pigem midagi molekulaarset, täiesti lõhnatu väli, keemilise kommunikatsiooni vahend." Keegi ei tea, miks kõigil inimestel VNOd pole. Kull oletab, et selle põhjus võibki olla see, et kitsa nina puhul jääb see organ välja arenemata.

Professor Kull rõhub loogikale. Ta on uurinud inimese VNOd maininud autorite töid ja need kokku võtnud järelduseks, et kuues meel asub inimese ninas: “See lihtsalt tuleb nii välja. Aga tuleb veel tegelda. Võrdleva antropoloogiaga näiteks.”

Vomeronasaalne organ ehk VNO

VNO asub nina välimises kolmandikus. Ta avaneb ninavaheseinale avausena, mille suurus kõigub 0,2-2 mm vahel ja mis asub 1-2 cm kaugusel ninasõõrme eesmisest servast. (võrdluseks - elevandi VNO on ca 25 cm pikk.)

Mis on Feromoon?

Feromooni all mõistetakse keemiliste ühendite klassi, mida sama liiki loomad kasutavad omavahel suhtlemiseks ja mis kutsuvad esile stereotüüpseid käitumuslikke reaktsioone. Eristamaks inimestel erituvaid keemilisi ühendeid, nimetatakse neid vomeroferiinideks. Mõned feromoonid kutsuvad esile organismi erinevate süsteemide kohese vastuse, nagu näiteks muutusi südamelöögisageduses ja testosteroonitaseme langust, teised põhjustavad pikaajalisi käitumuslikke muutusi.

Esimene keemiliselt puhas feromoon, mis õnnestus isoleerida, on emase siidiliblika (Bombyx mori) kõhu tipuosas olevast näärmest eemaldatud bombükool. On välja arvutatud, et kui emane siidiliblikas eritaks kogu näärmepaunas asuva bombükooli ühe pahvakuna, meelitaks see ligi triljon isast. Uuringud inimese feromoonide tekkekoha kohta näitavad, et peamiseks eritusorganiks on nahk, eriti sellised huvitavad piirkonnad nagu huuled, silmalaud ja kõrvalestad