Ma ei mõista oma naist enam üldse. Alice on nelikümmend nagu minagi. Aga viimasel ajal käib ta riides, nagu oleks ta viisteist. Või hea küll, kakskümmend. Niipea, kui mina tema riiete kohta midagi öelda julgen, tuleb ta peaaegu käsipidi kallale.

Alice näeb tegelikult hea välja. Tal on pikad jalad ja sale piht. Aga ta ei ole mingi selline piitsavars nagu need, kes saleduse nimel midagi ei söö ja ainult vett joovad. Alice armastab magusat ja sööb igal õhtul meeküpsiseid, need pidid hea une tegema. Ta on maias, ja tegelikult sööb ta oluliselt rohkem kui mina. Rasvast liha ja šokolaadi. Ja ta võib seda endale lubada, loodus on tema eest paremini hoolitsenud kui mõni armutu trenniga suudab saavutada. Saleduse juures on tal olemas kõik naiselikud vormid, millega ta mulle ükskord ammu, aegade alguses silma hakkaski.

Ta nägu on ka neljakümnese kohta ka üsna hästi säilinud. Kerged kurrud silmanurgas muidugi on, aga kael on võrdlemisi sile ja suu ümber pole ainsatki kortsu. Mõned temavanused näevad ikka välja nagu kümnendal lüpsil lehmad, olgem ausad. Aga ikkagi, ta on nelikümmend. Ei ole ju mõtet teha nägu, nagu oleks ta ikka veel noor neiu.

Mina tean täpselt, kui vana ma olen. Ma ei püüagi jätta muljet, et olen alles kolmkümmend. Tegelikult pole mu välimusel suurt viga midagi. Paljud minu eakaaslased on üle mõistuse paksuks läinud ja nii mõnelgi särab pealael paljak. Okei, mu kõht võiks rohkem lihases olla, aga lausa üle püksirihma kah ei ripu. Juuksed on mul õnneks tihedad, head geenid lihtsalt.

Viimasel ajal on Alice endale soetanud mitu miniseelikut. Mulle muidu minid meeldivad, ikka on tänaval kena vaadata, kui mõni pikkade jalgadega näitsik kõrgetel kontsadel mööda tipib, aga minu meelest neljakümnestel nagu enam ei sobi kogu aeg minis ringi joosta. Praegu on ilm juba külm ka, see on lihtsalt ebatervislik.

Ka dekolteed on tal viimasel ajal kuidagi avaraks muutunud. Varem eelistas Alice teksasid ja kombineeris neid igat sorti sviitritega. Neid on tal terve kapp täis, igat värvi. Nüüd need järsku enam ei kõlba millegipärast. Nende asemel on siginenud mingid lõheroosad pitsitatud-satsitatud pluusikesed. Imeõhukesed, sellised, mille alt on kohe pesu aimata.

Aga mina ei taha, et teised näevad, missugust pesu minu naine kannab. Mulle ei meeldi ka see, et igaüks võib vaadata tema jalgu ja teda mõttes riidest lahti võtta. Ikka ju tekib kohe see riidest lahti võtmise mõte, kui näed kena naist. Isegi kui otseselt ei mõtle seksile. Kõige rohkem ajab mind siiski vihale see, et ta ei anna endale oma vanusest aru. Mis on lubatud kahekümneselt, ei sobi enam neljakümnesele. Kui ma kas või pool sõna tema riiete kohta ütlen, siis saab Alice väga kurjaks. Ta käratab mulle peale, et vaadaku ma parem ennast, tulgu taevas appi, kui koledaid pükse ma kannan - ja kas ma ennast üldse täna raseerinud olen? Ärgu andku ma nõu, kui pole küsitud. Ei maksvat arvata, et kõik peavad välja nägema nii, nagu minu pensionieas ema.

Minu ema vähemalt teab, kui vana ta on, pistan siis vahele. Selle märkuse peale lööva Alice’i silmad kurjalt sädelema ja mulle tundub, et palju ei puudu mõne ettejuhtuva eseme haaramisest ja minu pea lõhkilöömisest. Tjah, tegelikult ma kahtlustan, et Alice’il on keegi teine. Mitte isegi, et ta mind petaks… Äkki on tal lihtsalt mõni „silmarõõm”. Kindlasti temast noorem, ja minust ka noorem, sest miks ta muidu püüab oma vanusest noorem välja näha.

Nii et ma pean vait olema riietuse koha pealt. Mingid märkused ei aita. Ostsin talle ise paar kleiti - kallist, kvaliteetset, aga siivsat. Ja mitte mingid hallid ürbid või pruunid kartulikotid. Ostsin kollase ja punase. Taljes ja puha, istusid nagu valatud. Need peitis ta kappi kõige alla, aitäh ka ei öelnud. Vaatas mind ainult, nagu oleksin ma peast pehme. Mulle hakkas peaagu tunduma, et olengi. Kurat, need olid päris kallid.

Aga mida ma peaksin siis tegema? Vaikselt pealt vaatama, kuidas mu neljakümneaastane naine tibiks kätte läheb? Või ikkagi kahtlustada armukest?