Olin hiljuti lahutuse üle elanud. Pärast seda oli mul lühikese aja jooksul mitmeid tutvusi, aga ühestki ei kujunenud midagi tõsist. Tegelikult polnud ma kindel, kas mul jätkubki tahtmist enam mingit püsisuhet tekitada.

Niigi oli tegemist rohkem kui küll: käisin tööl, õppisin avatud ülikoolis, kasvatasin last ja pidasin plaani päris oma elamispinna soetamiseks. Meeste peale ei tahtnud ses asjas enam lootma jääda!

Halb kogemus oli näidanud, et mehe nimel olevasse korterisse võid hoolt ja vaeva investeerida, palju tahad, aga kui lahkuminek käes, pühid kõigest suu puhtaks. Seni, kuni oma kodu veel unistustes püsis, elasin tütrega pensionärist ema juures.

Ükskord, kui bussiga jälle Tartu poole loengusse loksusin, istus mu kõrval hoolitsetud välimusega ning hästi lõhnav mees. Sain kohe aru, et ta on mingi konverentsile tõttav teadlane. Nimelt hoidis ta kogu tee põlvedel kirjamappi ning lappas trükitud lehti. Ilmselt valmistus ettekandeks.

Tol sõidul vahetasime vaid paar viisakusrepliiki. Tema küsis, kas võib oma mantli üle minu nagisse riputada, mina noogutasin. Kui ta siis tõusis ja riputas, käis tema lõhn minust lainena üle. Ütlemata meeldiv segu tubakast, lõhnaveest ja millestki vaid sellele inimesele omasest lõi mul hetkeks hinge kinni ja alakeha surisema.

Ometi ei juhtunud veel midagi. Tema luges oma materjale, mina vahtisin niisama aknast välja. Tartus läksime kumbki oma teed. Uuesti kohtusime esmaspäeva hommikul. Linna suunduv buss oli pooltühi. Otsisin pilguga kohta, kuhu istuda, siis märkasin teda. Samal hetkel vaatas tema minu poole - ja naeratas.

"Me oleme vist juba kohtunud," ütlesin.
"Seda küll," vastas tema.
Kuidagi nii loomulik näis istuda üle vahekäigu ta kõrvale, jutt hakkas kohe jooksma. Selgus, et Andres on hambaarst ja et ta oli tõesti osalenud mingil seminaril. Tartu vahet sõidab põhimõtteliselt bussiga - saab sõidul lugeda ning parkimismuresid ka pole. Kui rääkisin, et olen avatud ülikooli juuratudeng, muutus Andres väga huvitatuks.

"Kas sa Kiviriku Indrekut tead? Selline pikk tumeda peaga poiss? Tõsi, ta on päevases, aga peaks olema tuntud kuju, isegi Edustusse on kandideerinud." Raputasin kahetsevalt pead. Ma ei tundnud päevase osakonna tudengeid. "Kahju," ohkas Andres. "Ta on mu poeg. Arvan, et jõuab veel kaugele." Noogutasin tunnustavalt, kuid südamest käis kihvatus läbi. Samas sõitlesin ennast lolluse eest - kas ma tõesti olin julgenud loota, et nii kenal mehel pole selles vanuses veel perekonda?

Tookord Andres siiski Indrekut pikalt jutuks ei võtnud. Meil oli palju muudki, millest rääkida. Kaks ja pool tundi kulusid kui lennates; kui buss jaama sisse pööras, tundsin kahetsust. Hea oli, aga otsa sai. Vaevalt me enam kohtume. Ehthärrasmehelikult lasi Andres mind väljuda eespool. Astusin paar sammu rahvamassist eemale ning pöördusin, et korralikult hüvasti jätta.

"Oli meeldiv teiega vestelda! Kõike head siis! Nägemiseni!"
"Teile samuti kõike head! Olge terve!"
Naeratasime. Nüüd oleks olnud õige aeg selg pöörata ja laiali minna. Aga siiski jäime mõlemad veel paigale. Me ei tahtnud kumbki, et see nii vara lõpeks. "Pidage," ütles Andres siis pisut tehtud reipusega. "Ma annan teile meie kliiniku kaardi. Kui hammas valutab, siis teate tulla!"

"Oi, seda annab oodata!" naersin vastu. "Hambapuuriga mind juba ei meelita!" "Aga väikse koogi ja veiniga?" küsis tema siis minu lõbususest innustust saanult. "Mõelge järele!" Nii see läks. Toetudes klassikule: algul väiksed koogid, siis veinid, siis teadagi mis.

See "teadagi mis" ei lasknud end kaua oodata. Olime ju täiskasvanud, elus nii mõndagi kogenud inimesed, teadsime algusest peale, mida teineteiselt ootame. Mina olin elus petta saanud noor naine - 25 seljataga, kuid 30 veel kaugel. Kohustusi oli palju, kuid lohutust vähe. Tema oli keskea künnise ületanud kena mees.

Muidugi, Andresel oli ka naine. Aga kujunes nii, et temast meil omavahel juttu polnud, ei head ega halba. Ma ei saanud selle daami nimegi teada, rääkimata muust. Teadsin vaid, et ta on olemas ja et neil on Andresega poeg Indrek. Tutvuse algul üritasin küll paar korda juttu mehe abikaasale viia, kuid põrkasin vastu nähtamatut müüri. Otsesõnu Andres oma vastumeelsust ei tunnistanud, aga alati õnnestus tal teemat vahetada.

Kohtusime kord või kaks nädalas, lisaks mõned nädalalõpuväljasõidud. Paar esimest korda olime motellides, kuid siis kujunes meie armupesaks ta poja nimel olev korter.

Kui Andrese naine jäigi minu jaoks salapäraseks missis X-ks, siis ta poja Indreku tegemistega olin varsti lausa kurguauguni kursis. Võin julgelt öelda, et teist nii vaimustuses isa pole ma elus kohanudki.

Indrek oli pere ainus laps. Kui Andrest uskuda, oli ta juba varases nooruses silma paistnud erakordse taiplikkusega: õppis nelja-aastaselt lugema ja kuueaastaselt malet mängima, käis korraga kahe eliitkooli katsetel ja sai mõlemasse sisse. Koolis oli olnud aktivist ja klubide esimees, oskas mängida kitarri ja rääkida kolme võõrkeelt. Ja nii edasi. Nüüd õpib kolmandat aastat Tartus juurat ning ajab selle kõrvalt veel oma äri ka.

Varem elasid nad kõik Tabasalus oma majas, mis oli ehitatud arvestusega, et ka poeg kunagi oma perega sinna elama tuleb. Siis olid nad ostnud lisaks Indreku nimele linna korteri. Gümnaasiumi lõpuklassis oli poeg sinna elama kolinud, Andrese sõnul selleks, et olla koolile lähemal ja panna end iseseisvas elus proovile. Kahtlustasin küll, et tegelik põhjus peitus poisi soovis ülihoolitsevate vanemate pilgu alt pääseda, aga viisakusest jätsin oma arvamuse enda teada. Nüüd elas Indrek aga mitmendat aastat Tartus ja sattus oma korterisse haruharva.

Mulle meeldis Indreku juures väga. Juba trepist viiendale korrusele ronides tundsin, kuidas erutun, ukse taga kella lastes hingeldasin läbisegi füüsilisest pingutusest ja magusast ootusest. Esik oli isegi lambivalges mõnusalt hämar, suurest peeglist vilksatasid meie kirest joovastunud näod lausa ebamaiselt ilusana. Suudlesime nagu hullud ja kaevusime teineteisesse. Andrese käed nööpisid lahti mu mantli ja sukeldusid seeliku alla, sinna, kus ma teda juba ootasin, kannatamatult ja andumisvalmilt…

Muidugi oleks liialdus väita, et eranditult kõik meie korterikohtumised nii kirglikus võtmes kulgesid. Oli nii seda kui teist: kahekesi tulekuid külmast talveõhtust, õdusaid teejoomisi. Teineteise kaisus telekavaatamisi ja südamest südamesse jutuajamisi. Lõbusaid toiduvalmistamisõhtuid ja tuliseid poliitikaarutelusid. Ühiseid naere ja vastastikuseid lohutussõnu. Oli kõike, mida jagavad omavahel sõbrad ja armsamad.

Klappisime nii hästi, et hakkasin tõsimeeli uskuma, et olen leidnud hingesugulase või vähemalt parima sõbra. Mõnel eriti romantilisel viivul mängisin koguni mõttega, mis oleks, kui meie suhe ka järgmisele tasandile tõuseks.

Kujutasin ette, et võiksime elada näiteks sellessamas Indreku korteris. Tabasalu maja pidi ju nagunii talle jääma - ehk loovutaks ta siis korteri isale üpris hea meelega? Muidugi, koos minu lapsega jääks meil siin kitsaks, kuid alati on võimalus müüa ning uus osta… Mõttega sinnamaani jõudnult tabas mind aga tusk. Jälle planeerin elu mehe korteris! Ometi olin endale lubanud, et enam ma seda teed ei lähe, muretsen oma kodu, maksku mis maksab!

Andresele ma neist mõttekäikudest ei rääkinud. Milleks? Esialgu oli meil ju niisamagi tore, polnud vaja head suhet ära rikkuda. Seda enam, et ega ma olnudki nii väga kindel, et Andrest endale just päriseks tahan.

Jah, meil oli suurepäraseid hetki. Ekstaasis tema vastu liibununa mõtlesin, et armastan teda, olen teda eluaeg otsinud, sureksin, kui peaksime kunagi lahku minema. Ka mõni õdus õhtupoolik ühiste toimetuste ja naljadega tekitas tunde, et sobime lausa ideaalilähedaselt - isegi kui seks ja kirg täiesti kõrvale jätta, oleks meil teineteise seltsis nii hea ja kodune olla. Selline oma-tunne lihtsalt.

Samas aga - Andres oli minust 22 aastat vanem. Tavaliselt see ei seganud: tema oli hästi säilinud ja nooruslik, mina jälle elus rohkem näinud, kui tahtnud oleks. Aga mõni asi pani küll ohkama. Esimest korda oli mul mees, kellega koos ei saanud lapsepõlveteemadel nostalgitseda! Tema mälestused olid hoopis teistest aegadest, ta ei mõistnud minu põlvkonna paroole ega nalju. Viskas kogu aeg mingeid venekeelseid kilde, mille peale mina vaid lolli näoga vahtisin - algul küsisin tõlget, hiljem loobusin ja noogutasin niisama kaasa.

Teine ärritav tegur oli see pidev Indreku-kummardamine. Kuigi olen ise väikese lapse ema, on mind alati öökima ajanud naised, kes igal võimalikul juhul oma "tibukesest" jahuvad. Kodus istuvatele titemammadele võib selle andeks anda, aga keskealine mees, kes ikka ja jälle viib jutu täiskasvanud poja tegemiste juurde, mõjub haledalt. Eriti kui enamik neid jutte on seotud poja lapsepõlve ja koolieaga: kuidas nad koos matkal käisid, kuidas ajaloo referaati tegid, kuidas trennis vigastatud põlve ravisid, turul kutsikaid vahtisid - kõik detailideni välja.

Paraku lõppesid need armsad isa-poja lood teismeeaga, Indreku hilisemasse elusse puutuv jäi Andrese esituses üldsõnaliseks. Oli hästi aru saada, et enam polnud ta neis lugudes vahetu tegelane, vaid kuuldud või koguni oletatud info edasiandja. Indrek käis harva kodus. Tal olid oma sõbrad ja tegemised ning isa pühendas ta neisse ilmselt palju vähemal määral, kui viimane oleks tahtnud.

Tagantjärele analüüsides - võimalik, et ma tundsin Indreku suhtes alateadlikku armukadedust. Pojast rääkides oli Andrese hääl täis soojust, hellust ja armastust - kuid see kõik oli mõeldud isikule, kes elas minu jaoks keelatud maailmas. Olin Indrekut pildi pealt näinud, kuid polnud isegi vihjamisi julgenud uurida, kas ka minul on lootust talle kunagi tutvustatud saada. Ja Indreku-jutud olid ainsad, kust kumas läbi Andrese salapärase naise olemasolu. Kõigest hoolimata olin Andrese ja meie suhte üle õnnelik. Kohtumised olid alati oodatud ja mõjusid kui päikesekillud argipäevarutiinis. Mees oskas panna mind tundma, et olen vajalik, haruldane, ilus ja ütlemata armas. Just seda ühel naisel ju vaja ongi.

Meie suhe oli kestnud mõne kuu ning jõudnud sombusest sügisest kenasse kevadesse. Järjest sagedamini tabasin end unistamas ja suveks plaane tegemas. Ka Andrese jutust lipsas läbi vihjeid ees ootava ühise ja kuuma suve kohta. Oli aprilli algus, laupäevane õhtupoolik. Lebasime Indreku laial voodil rammestunult üksteise embuses. Mul oli hea olla, kuid natuke kurb ka. Nimelt pidi Andres sel õhtul mingi sugulase juubelile minema ning meie mõnus oleskelu pidi varsti katkema.

Korraga võpatasime end istukile. Keegi keeras väljastpoolt snepperluku võtit! "Indrek!" karjatas Andres sosinal, hüppas püsti ja asus kibekiiresti aluspükse jalga vedama.

Esimesel hetkel haaras mind paanika. Siis aga rahunesin. Lõppude lõpuks pole ma ju omavoliline sissetungija. Ilmselt on Indrek sama kohkunud kui meiegi, võimalik, et põgeneb kohe, kui olukorda taipab. Andresel on pärast muidugi tükk seletamist, aga mis seal ikka, poiss on suur, saab asjast aru. Korraks tundsin koguni kummalist kergendust mõtte juures, et meie suhe Andresega jõuab nüüd tahes-tahtmata uuele tasandile. Piir meie ühise ning Andrese isikliku maailma vahel oli ületatud.

Sissetungija oli nüüd esikus, oli kuulda, kuidas ta kobistas. Asusin, kombinee seljas, teisi riideid otsima, kuid mitte erilise kiiruga. Olin veendunud, et tagatuppa sisse marssida Indrek ei söanda. Aga ma eksisin ja väga rängalt.

Kiired sammud tuiskasid läbi korteri ning magamistoa uks virutati lahti. Oodatud kohmetu nooruki asemel seisis seal vihane mees, palju küpsem ja turskem kui ennist fotolt nähtud. Ta nägu ei unusta ma iialgi. Seal polnud jälgegi häbist ega üllatusest, ainult üks suur raev ja põlgus. Ja kui ta suu lahti tegi, tilkus iga sõna jäledusest.

"Ah see ongi siis SEE!" ütles ta erilisel toonil ning astus minu poole. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui mind juba jõhkralt õlavarrest haarati ning voodiservalt püsti tiriti. "Püsti, lirva, pane end riidesse!"

"Mida sa…" üritasin öelda, kuid siis tõugati mind põrandale maha. Lendasin hooga vastu öökappi, lõin külje ning küünarnuki ära. Indrek haaras mu seeliku ning lõi mulle seda käes hoides vastu pead. Püüdsin käsi ette panna ja eest roomata, kartsin, et järgmisena lööb ta mind jalaga. "Indrek, kuule… Oota’nd…!" kuulsin Andrese kohkunud-ebalevat häält. "Ära siis niiviisi… kuuled…"

"Ole vait!" karjus Indrek, ise jätkas mu tümitamist. "Ära siis haiget tee… oota… tal on valus… ta on ju ka inimene…" Andrese hädine pobin ja minu karjed ajasid Indrekut veel vihasemaks. "Või inimene!? Vitunuustik, saastahunnik! Ah et valus!? Kas emal ei olnud valus?! Kas emal ei olnud valus?! Maha tapan! Iga ema pisara eest see lits maksab!"

Nüüd tabasidki mind juba jalahoobid. Ma karjusin, nutsin, palusin, hüüdsin appi. Aga abi ei tulnud. Õnneks Indrek taltus varsti, ta ei jõudnud vist selgusele, mida teha tahab - kas mind surnuks peksta või korterist välja visata. Siis lohistas ta mind õlavart pidi edasi, elutuppa, ning hakkas ukse poole tõukama.

"Ma lähen ära, kohe lähen!" karjusin. "Anna vaid mu riided, palun anna!" Andres oli ilmunud uksele, mu riided süles. Indrek haaras tal need käest ja viskas mulle. Nad sõnelesid omavahel - Andres pobises vabandussõnu, anus andestust. Indrek röökis, et ta vait jääks. Sain seeliku selga ning d˛empri üle pea, suskasin saapad paljaste jalgade otsa, haarasin mantli ja käekoti. Pääsesin välja enne, kui Indrek jõudis mind isiklikult viskama tulla.

Jooksin liibates trepist alla, saapalukud lahti, juuksed sassis, nägu loppi taotud. Sukkpükse polnud, pesugi polnud, ainult kombinee. Alles välisukse juures sain mahti end kohendada. Õnneks oli niipalju raha kaasas, et sain taksoga koju sõita. Ei taha meenutadagi, mis tunne mul oli.

Andres üritas mulle helistada sama päeva hilisõhtust saati, kuid ma ei vastanud. Mõtlesin, et hakkan oksele, kui peaksin veel ta häält kuulma. Silme ees püsis võbiseva lõuaga kuju toauksel seismas, minu riided teenistusvalmilt käes. Kõrvus kõlas hirmunud pobin: "Ära tee, Indrek, pole vaja…"

Lõpuks sain sõnumi. Seda lugedes purtsatasin kibedalt naerma.

"Anna andeks, ma ei teadnud, et ta tuleb. Ta on väga põhimõtteline poiss. Oleks parem, kui nüüd paar nädalat vahet peaksime, kuid siis katsun meile uue pesa leida. Tasun kõik Su valu ja kannatused! Vasta ometi, ma tõesti tunnen Sinust nii puudust ja muretsen väga!"

Mõni päev hiljem ootas Andres mu töökoha läheduses, kuid mul õnnestus teda ignoreerida ja minema lipsata. Sain veel mõned sõnumid ja vastamata kõned, siis oli tema poolt kõik.

Selle suhte jälgi põdesin aga veel kaua, põen praegugi. Sinikatest mu kehal pole muidugi ammu mingit märki, usaldus meeste vastu ei taastu vist aga enam kunagi.

See võib näida kummaline, aga Indrekule mõeldes ma vimma ei tunne. Ma ei tahaks temaga küll enam iialgi elus kohtuda, kuid inimlikult võttes isegi mõistan teda. Mõistan niipalju, kui naise kallal vägivallatsejat mõista saab.

Mingil moel olen andestanud ka Andresele. Olen andestanud, et ta on vedel närakas, limukas, selgrootu kõnts. Olen andestanud, et ta lasi mul läbi elada elu vastikuima kogemuse. Ja selle all ei mõtle ma mitte peksu ega teenimatut sõimu, vaid seda kirjeldamatult jälki tunnet, mis haarab, kui taipad, et keegi, keda kalliks pidasid, on sind kõige argpükslikumal moel reetnud.