Kultuuri poolt tingituna võivad paljud seksuaalsed eelistused osutuda ebanormaalseteks ehk normist erinevateks. Mistahes kõrvalekalle võib olla tunnustatud ühes kultuuris, kuid teises keelatud või isegi karistatav. Ühiskondades on enese paljastamise normaalsus aja jooksul muutunud, mis enne oli tabu, on nüüd lubatud. Kaasaegne seksuoloogia peab seksuaalsuhtega kaasnevat ekshibitsionismi täitsa normaalse seksuaalsuse osaks.

Laiemas mõttes on ekshibitsionism vajadus ennast eksponeerida, näiteks paljastada oma siseelu, esineda, näidata ennast, paljastades oma keha või avaldada oma loomingut, kirjutades oma fantaasiatest või läbielamistest. Inimesele omase loomuliku vajaduse rahuldamisele on suunatud paljudki elukutsed ja tegevusalad - sport, poliitika, meedia, muusika, filmikunst ja sellises vormis esitatud liputamine on meile isegi täitsa vastuvõetav. Klassikaline mantlihõlmadega vehkides liputamine ei ole ka veel möödanik, aga kaasaegseimaid liputajaid võib leida mujaltki kui varjulisest põõsastega kohtadest, näiteks tõsieluseriaalidest, ööklubidest, blogidest, ajakirjakaantelt.

Definitsioon

Tegevus "siuh mantlihõlmad lahti ja hoplaa vaata, mis mul on siin!" on rahvakeeli tuntud kui liputamine. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-10) F65.2 kohaselt on see ekshibitsionism: Korduv või püsiv tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele inimestele (tavaliselt vastassugupoolele) või avalikes kohtades, ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemalt kontakti. Tavaliselt, kuid mitte tingimata, tekib demonstreerimise ajal seksuaalne erutus ja selle toiminguga kaasneb harilikult masturbatsioon.

Eneserahuldamine toimub muidugi hiljem, varjulisemas kohas või kodus tehtut meenutades. RHK-10 kohaselt ekshibitsionism võib ilmneda avaliku käitumisnormina ainult emotsionaalse stressi või kriisi seisundis, vaheldudes pikkade perioodidega ilma liputamiseta. Ekshibitsionismi psüühikahäirena diagnoositakse enamasti meestel, kes demonstreerivad oma suguelundeid naistele (täiskasvanuile või noorukitele), tavaliselt ohutust kaugusest avalikus kohas. Mõne jaoks on ekshibitsionism ainukeseks seksuaalse lahenduse vormiks, teised jätkavad paralleelselt sellega aktiivset seksuaalset abielu, kusjuures liputamise tung ilmneb teravamalt just abielutülide perioodil või lahutuse järgselt. Enamik liputajaid peab oma tungi kontrollile raskesti alluvaks ja oma isiksusele võõraks.

Ega siis ainult mehed ekshibitsionismi harrasta, naiste ekshibitsionism avaldub küll pisut leebemas vormis - oma sekundaarsete sugutunnuste eksponeerimises (sügav dekoltee, liibuv miniseelik või napid bikiinid), kuid enda näitamise lõbu on see nii ehk teisiti. Enesele tähelepanu saamiseks, võrgutamiseks, ahvatlemiseks, provotseerimiseks või seksuaalse erutuse ja/või rahulduse saamiseks, samuti viha märgina või solvanguna või ka lihtsalt lõbu pärast kasutatakse paljastatud kehaosade näitamist, mida nimetatakse välgutamiseks. Välgutamine on oma keha (eriti suguelundite, rindade või tuharate) või aluspesu ootamatu lühiajaline eksponeerimine teistele inimestele. Välgutamise sõna kasutatakse eelkõige naiste kohta. Kui seksuaalse rahulduse saamiseks eelistatakse ainult välgutamist, võib olla tegemist juba kõrvalekaldega.

Karistus

Liputaja rikub avalikku korda ja moraali tunnet, karistatakse Karistusseadustiku §262 või Haldusõigusrikkumiste seadustiku kohaselt, nende alusel saab määrata leebemaid karistusi, vanglasse ei panda vaid määratakse rahatrahv.

Karistusseadustiku 7 jagu hõlmab endas seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid, § 142 on sugulise kire vägivaldne rahuldamine, antud § lg 1 hõlmab endas inimese tahte vastselt tema kaasamist sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kui selleks on kasutatud vägivalda või on ära kasutud isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Tõlgendamise küsimus - selleks võib olla ka liputamine, isik saab sellest ju seksuaalse rahulduse. Antud § rikkumises süüdi tunnistamise eest saab karistada kuni 3 aastase vangistusega ja kui ta ohver on noorem kui 18 a., siis koguni 5 aastase vabaduse kaotusega.

Karistusena võib liputaja häiritud kaaskodanikelt lihtsalt peksa ka saada ja kaasaegsemate liputajate karistuseks on ilmselt ühiskondlik hukkamõist.

Mida teha, kui kohtad liputajat?

Minu küsimuse peale vastas politseinik: kui näed liputajat, siis tereta teda julgelt ja soovi midagi ilusat, sest liputaja on iseenesest arg inimene. Ta saab mõnutunde, kui ehmutakse, aga kui teda kõnetada, siis jookseb ise ära. Kaasaegsete liputajate kohta ei osanud politseinik kasulikke näpunäiteid anda, juhendid sellisteks puhkudeks neil veel puuduvad ja ilus on ju vaadata, kui naistel napid riided seljas on või mis? arvas mundris politseinikuhärra.

Kokkuvõtteks

Üldiselt esitatakse kaebus nende liputajate või välgutajate kohta, kes muutuvad pealetükkivaks ja kelle näidatavad kehaosad või pesu ei meeldi. Üks ja lihtne soovitus, näidake neile, kellele meeldib teid vaadata, siis pole kaebusi, rahatrahvi ega kaaskodanike viha karta.