Ma ei tunne enam ammu ühtegi tunnet. Mu elu on kokku üks suur jama, mul pole kusagilt toetust saada. Ainus lohutus siinilmas on alkohol. Loodetavasti alkohol ka tapab mu.

Sirutan käe pudeli järele. Pudel on kapi peal ja ma tahan sealt kohe lonksu saada. Minu hinge õnnistus ja pääsetee! Pea isegi valuta enam. Pole ka enam pohmelli. Või on igavene pohmell, millest enam ise aru ei saa.

Lonks kesvamärjukest peale ja veel lonks, kuni pool pudelit jälle sees. Ja nii iga jumala päev. Ei mäletagi, mitu aastat see kestab, aga kindlasti vähemalt viiendat aastat alustan hommikut poole pudeli õlle joomisega. Jah, minu mark on see kõige kangem õlu, mida hetkel poest saada on. Et leevendada igavest valu. Seda ei võta minu seest enam ükski vägi välja.

Mu keha tundub mulle jubeda plasmana, mu juuksed on rikutud pidevast keemiast, mida nad saavad. Nüüd on nad justkui takud, aga vähemalt olen blond ja veel on mehi, kes mind vaatavad.

Aga kunagi olin ma ilus tüdruk, poisid tiirlesid minu ümber nagu parv ullikesi. Kõik tahtsid minu tähelepanu võita. Olin koolis popp: ma käisin peotantsus ja reisisin palju. Keegi minu klassist polnud nii palju välismaal käinud kui mina ning mind kadestati. Mulle olid teed lahti ning ma olin õnnelik.

Ja siis tuli minu ellu tema. Me kohtusime minu sõprade juures peol. Selliseid totakaid korteripidusid peeti tollal väga tihti. Tuldi kokku ja lihtsalt joodi. Väljas me ei käinud, sest polnud kohta, kuhu minna ja raha ei jätkunud ka. Odavam ja lõbusam oli kellegi juures kodus olla.

Niisiis - astusin uksest sisse ja toas istus tõmmu, veidi okkalise pilguga mees. Tal kasvas väike paaripäevane habe ja mulle meeldis ta millegipärast kohe.

Mulle tutvustati teda kui sõbranna kuti ammust sõpra. Tema nimi oli Sergei, aga hüüti teda Sergoks. Ta oli rahvuselt venelane, kuid rääkis väga hästi eesti keelt.

Silmside tekkis meie vahel paugupealt. Me vestlesime palju ja jõime veini, kõik oli tore. Tema käe peal oli tätoveering, selline, nagu neid omal ajal vanglates tehti. Ja kui püüdlikult ta ka seda ei varjanud - paistis ka selle eemaldamise märke –, oli see alles ja näha. Ma ei teinud seda pealtnäha märkamagi, kuigi see mind pööraselt huvitas.

Oo jaa, mind huvitas see mees. Temas oli midagi ohtlikku ja samas kaasakiskuvat. Ma armusin praktiliselt kohe ja minu õnneks oli see vastastikune. Mulle meeldivad tõmmud mehed ja tema oli just minu tüüp.

Igatahes hakkasime me käima. Ma olin siis nooruke, 18-aastane, ja ei teadnud elust midagi.

Alguses oli kõik nii ilus. Ta tegi mulle üllatusi, ootas mind töölt tulles mu kodu ukse juures lillekimbuga. Ta meeldis isegi mu vanematele, kes olid küll tuntud snoobid. Ja vennalegi, kelle arvamust pea igas asjas järgisin, tundus ta korda minevat. Ega neilegi jäänud märkamata Sergo aeg-ajalt turris olek. Ta oli, jah, vahel turris ja ärritus pisiasjade peale, kuid see ei kestnud kaua. Ma olin temasse totaalselt armunud ja mind ei häirinud see mitte üks raas. Mulle isegi meeldis, kui ta veidi vihastas, see tegi ta näo imeilusaks. Ta meeldis naistele ja paljud proovisid teda endale võita. Ma ei muretsenud palju selle pärast, sest teadsin, et Sergo armastab mind.

Me jätkasime sõprade juures pidudel käimisega. Seal joodi ohtralt igasugu jooke, Sergo jõi ning minagi jõin. Kuid see, et mina jõin, talle enam ei meeldinud. Ta keelas seda teha, kuid ise jätkas.

Kord ühel peol vihastas ta minu peale nii, et ta lõi mind lahtise käega näkku. “Sa, kuradi lipakas, ei joo siin nii palju! Said aru?!”

See oli nii alandav ja valus kogemus, et kohe sealsamas lubasin ta jätta. Ja jooksin sõprade juurest koju. Hommikul vara oli Sergo ukse taga ja palus põlvili andeks. Lepituseks oli ta kellegi aiast hankinud suure sülemi lilli. Ma leebusin ja andsin andeks.

Siis jäin rasedaks. Sergo oli üliõnnelik ja mina koos temaga. Ta kolis minu juurde, õigemini minu ja mu vanemate juurde - ma elasin ikka veel lapsepõlvekodus. Tollal oli kortereid raske saada, nii leppisid mu vanemad olukorraga. Sergo sai bussijaama tööle, sai mehhaanikuks, sest tehnikas tal taipu oli, kuldsed käed olid ka. Aga üldiselt oli linna peal teada, et suurimad joodikud töötavad just linna bussipargis.

Esialgu oli ta päris kaine. Aga üha tihedamini hakkas ta ta purjus peaga koju jõudma. Mulle see ei meeldinud, samuti vanematele. Esialgu ei seganud nad vahele, aga kui mees muutus aina agressiivsemaks, siis oli kuri karjas.

Kui ema-isa parasjagu kodus polnud, sain ka Sergo rusikaid maitsta. Kõhtu ta ei löönud - olin ju rase. Ta virutas näo ja ülakeha piirkonda. Aga ma olin nii nõrk küll, et temast mitte loobuda. Ma armastasin teda ja andestasin iga kord, kui ta seda palus, öeldes, et seekord oli viimane kord. Kuni järgmise korrani.

Ja siis tuli välja ka tema minevik. Mu noorem vend õppis politseikoolis ja ta uuris Sergei tausta välja. Selgus, et ta on istunud noortevanglas ühe tuttava tüdruku peksmise eest.

Kuid minu tunded olid endised. Mu vanemad nõudsid temast loobumist, samuti vend. Vend oli vahel see, kes vahele astus, kui jälle peksa sain. Koolist koju tulles leidis ta tihti eest poksiringi, kus mu mees lihtsalt kloppis mind…

Peksasaamine oli üks asi, kuid ta ka pettis mind. Sel ajal, kui mina temalt last ootasin, tõmbas ta teiste naistega ringi. Mida rohkem raseduse lõpupoole, seda vähem ta koju oma nägu näitas. Arusaadav, et ta elas teiste naiste juures. Mulle sündis terve poisslaps. Sergei oli märkamatult kõrvale jäänud. Mina aga põdesin, olin hullumas. Minu armastus tema vastu ei olnud vähenenud.

Kuu pärast poisi sündi hakkas Sergei uuesti minu juures käima. Lubas, et eelnenud vead enam ei kordu. Lootus on lollide lohutus! Mõni aeg suutis ta isegi kaine püsida ja lapsele isa olla, kuid siis hakkas kõik uuesti otsast peale. Ta oli pidevalt täis ja kui purjus peaga tuli, siis kiskus tüli.

Mu vanemad ei kannatanud seda pidevat jauramist välja ja ühel päeval Sergeid enam uksest sisse ei lastud. Ta oli nii vihane, et lõhkus ühismaja koridori ukse maha.

Mida mina siis tundsin? Ma armastasin teda endiselt! Mida hullemini ta mind kohtles, seda rohkem tundsin ennast kogu loos süüdi olevat. Ma ei suutnud isegi korralikult lapsega tegeleda, seda tegi ema minu eest - ta teadvat paremini, kuidas last kasvatada. Ma olevat hukas, kui ikka veel sellist koletist armastan, kes ukse taga kõiki ära tappa ähvardamas käib.

Vanemate poolt ei tulnud mingit toetust, olin täiesti üksi. Olin aru saanud, et Sergei on liiga agressiivne, et temaga kooselu arendada. Kuid tunded olid ikka veel üle pea - ma ei suutnud temast lahti öelda!

Mõnda aega me ei kohtunud ja mul oli väga raske seda perioodi üle elada, sest tunded tema vastu olid ikka endised. Elasin need mõned kuud kui udu sees.

Siis hakkasime salaja kohtuma. Sergei kasutas hetki, mil mu vanemaid kodus polnud, ja tuli oma poega vaatama. Ta tõi talle mänguasju ja oli üldse armastusväärne. Teadsin, et ma ei suuda ilma temata. Kuid koos temaga?

Mõned korrad suutis ta tulla kaine peaga, siis aga oli jälle üha tihedamalt purjus. Ma ei tahtnud teda oma ellu sellisena. Keeldusin temaga kohtumast ja keelasin teda tulemast. Kuid see teda ei takistanud - ta tuli ikka, iga kord üha kurjemana ja kurjemana. Ta lubas mu elu ära rikkuda ja teha nii, et üksi teine mees mind ei saa.

Ja siis tuli järjekordselt purjus peaga meile. Ta teadis täpselt, millal ema-isa kodus pole, ja kasutas hetke. Avasin ukse ja seal seisis metsik Sergei. Käed rusikas, astus ta tuppa. Ta oli meeleheitel nagu tagaaetav loom.

Mul ei lähe viimsepäevani meelest, kuidas ta tigedate silmadega mu vanemaid otsis. Ta süüdistas kogu oma hädades mind ja mu vanemaid. Ilmselt oli ta paar päeva joonud ja ta aju mõtles jubedaid asju välja.

Ta hakkas mind ähvardama ja üritas mulle kallale tulla. Ma jooksin ta eest, katsusin teda nii vähe ärritada kui vähegi võimalik. Aga ta oli ennast üles keeranud. Ja siis tuli koju ema, ta oli lapsega jalutamas käinud. Sergei oli köögist minu ründamise jaoks haaranud noa. Ja ta lõi. Lõi mitu korda. Ning mu ema vajus koridori kössi, verenired jooksmas põrandale.

Sergei silmis oli metsik pilk. See oli nii õudne! Laps oli minu ja põrandal maas oleva ema vahel ning sealsamas oli see mees, keda ma olin nii armastanud ja kes nüüd tappis mu ema…

Ma haarasin poja ja jooksin uksest välja. Rohkem ma ei mäleta, olin šokis. Kuid naabrid on hiljem seletanud, et jooksin röökides õue. Kohalejõudnud politsei leidis aga eest pussitatud ema, kes veel hingas. Vannivees lebas läbilõigatud veenidega Sergei. Mina olin sel ajal lapsega ringi ekselnud. Ise ma seda ei mäleta, aga mind leiti koos pojaga läheduses asuvast metsatukast, kus me kössitasime.

Ema viidi haiglasse, kuid noahoobid olid vigastanud mitut elutähtsat organit, nii et ta ei toibunudki ja suri mõni nädal hiljem. Sergei oli juba maamulda sängitatud. Tema matustel ma ei käinud. Ka ema matustele ei suutnud ma minna.

Minu edasine elu oli mõttetu. Ma ei tea, kuidas isa ema kaotusesse suhtus, kuid minusse suhtus ta süüdistavalt. Ka vend ei tahtnud minuga suhelda. Olin kogu juhtunus süüdi, tunnetasin tohutut süükoormat. Aga kas keegi oleks võinud küsida, mida mina läbi elasin? Kas keegi poleks võinud proovida mind mõista?

Mu poeg elab isaga, mind ei lasta tema juurde. Elan juba kümme aastat nagu udus.

Ainus lohutus siinilmas on alkohol. Alkohol tappis mu pere ja ema, loodetavasti tapab ka minu.

Jah, ma käin tööl ja mul on isegi mõningaid suhteid tekkinud. Kuid ma ei tunne ammu enam ühtegi tunnet. Mu elu on kokku üks suur jama, mul pole kusagilt toetust saada. Aga nii visa olen küll veel, et elan.

Jah, see õlu tuleb ära juua, peab minema uue järele. Minusugusel ei olegi andestust vaja, ma ju armastasin lihtsalt valet meest.