Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem vabast seksist ja mandumisest. Ja ühe näitena rutiinist vabanemiseks tuuakse tihtilugu välja ka üheöösuhteid.

Jah, ontlikud pereinimesed on üha intensiivsemalt tungimas n.ö. vallaliste pärusmaale ning suplevad suuremate süümepiinadeta patulainetes vaat et kirglikumaltki, kui vabad ja vallalised seda ise suudavad.

Aeg on muutunud ja koos sellega ka moraalinõuded, üheööseiklusi ei peeta enam häbiväärseks ega räpaseks - pigem näib vastupidi. Iseenesest on kummastav, et ajastul, kus HI-viiruse levik kasvab kosmilise kiirusega (tripperist ja muudest suguhaigustest rääkimata) eeskätt just kõige tavalisemate, korralike inimeste seas, on piirid lubatu ja lubamatu vahel nii häguseks muutunud. Pealinna trendikohvikutes naaberlauast kostvaid kõnejuppe salaja kõrvataha pannes jääb suisa mulje, et iganädalane seks uue tundmatu iludusega on staatuseküsimus.

Üks põhjus (andke mulle nüüd andeks, kui kellegi hinge taas kriibin) on minu meelest ka homoseksuaalsuse kui nähtuse popkultuuristumisel. Eesti on jõudnud faasi, kus üha suuremat rolli meie “aktiivsete ja edukate” ringis mängivad ilusad, edukad ja stiilsed ‘peded’. Homod on (meedia? Trendihullude noorte? Või kellegi muu süül ja kaasabil?) muutunud pjedestaalile upitatud stiilimajakateks ning et nende elustiil näeb ette pidevat tralli ilma karusselilt mahakargamise võimaluseta, on võetud sellestki eeskuju. Homod on ilusad, edukad ja moodsad. Homodel on palju partnereid (minu meelest suuresti järjekordne müüt, aga noh...) ERGO olemaks moodne, imiteerin neid nii riietusstiililt (klanitud ja õrn Brainstormi tüüpi poiss! Või Dietrichist ideesid ammutanud vamp-naine!) kui elukommetelt - st. seksin seal ja siis ja sellega ja nii, nagu parajasti meeldib.

Mõtlesin selle teema pihta nädalavahetusel kohe pikemalt. Unetu öö käigus jõudsin järeldusele, et nii ikka ei saa - et pidev ringitõmbamine on vale. Hommikupoole näis juba, et mis see minu asi on. Ja päevapeale (esimese kohvi järel) hakkas tunduma, et tegelikult on selline suhtumine vist normaalne.

Muidugi tahaks ju, et maailm baseeruks vastastikustel tunnetel, siirusel ja kannatusel - AGA mida pole, seda pole. Niisama, kombe mõttes enese piiramine oleks ju veelgi halvem lahendus, suruks inimesi veelgi rohkem kindlatesse raamidesse. Niisiis on hea, et meil on vabadust? Ilmselt küll.

Ausalt öeldes pole mul ühtegi üheöösuhet olnud ja nii pole ma vist kõige õigem inimene sõna võtma. Ei-ei, nii on ikka juhtunud, et seksid kellegagi ainult ühe korra (ja ilma igasuguste kaugeleulatuvate plaanideta), aga sellist ideaalvarianti - et on fantastiline seks, hommikul öeldakse ilusasti tere hommikust, juuakse kohv lõpuni ja minnakse intelligentselt, sõbralikult ja meeldivalt igaveseks laiali - ei ole veel ette tulnud.

Esimene “ühe ööga piirdunud seks” leidis aset väga väga palju aastaid tagasi, üsna minu suureks saamise algusaegadel. Kõik algas ‘nagu päris’ ehk mina mõtlesin, et võiks kellegagi seksida (natuke kättemaks, aga rohkem iseendale tõestamine), läksin klubisse, valisin sobiva eksemplari välja - ja veetsin tõepoolest meeldiva öö. Ma ei tahtnud teada ta nime (ju jätsin meelega kuulmata, kui tutvust sai sobitatud) ega sedagi, kes ta inimesena on - ta oli lihtsalt sümpaatne keha, ei enamat.

Hommikuks oli pilt klaar (endale tõestatud nii oma “tahetud” olemine kui ka ääretu lapsikus) ning viivuks oli minus illusioon, et ta on lahkunud. Ei olnud, nohistas siinsamas mu kõrval magada - mul polnud vaja selleks silmigi avada, et ta olemasolu kindlaks teha. Ajasin end voodist üles ja marssisin kööki. Kohvi ei teinud, sest see oleks ju tähendanud, et ta võiks kauemaks jääda. 20 minuti jooksul katkes kannatus ja ma kolistasin ta üles - poiss oli tore, ajas aga häbeliku naeratusega püksid jalga ja pluusi selga. Jõudsin juba südames “juhhuuu!” hüüda kuni ta - käsi ukselingil - end ümber pööras ja mu telefoninumbrit küsis. Järgmise pooltunni kulutasin viisakalt ja sõbralikult seletades, et ma ei soovi temaga kinos käia. Ja et milleks me räägime helistamistest ja lepime midagi kokku, kui me kumbki tegelikult seda ei taha. Oli tore öö, aitäh, headaega.

Ma nägin teda veel. Ja tüüpilisele Eesti mehele kohaselt ei kadunud ta mu elust enam ära. Mitte kunagi. Ma olin naine, kes seksis nagu mees - ja ei tahtnud teda. Sellest piisas, et muutuksin automaatselt kellekski paeluvaks, arusaamatuks ja kättesaamatuks (ehkki koosveedetud öö oleks justkui vastupidist pidanud tõestama?). Aastaid hiljemgi (iga kord, kui ühises seltskonnas napsu sai võetud) võeti ikka jutuks see ‘meie’ teema. Viis aastat hiljem pidas ta veel arvet meie seksi tähtpäevade kohta (a la stiilis: “see oli neli aastat ja kaheksa kuud tagasi”). Tookord küsisin muigamisi, et kas täpsemalt ei saaks - ta pilutas ehmunult silmi ja pobises varbaid vaadates, et olgu - “neli aastat, kaheksa kuud ja kolm päeva. Kahe tunni pärast saab täis”. Nüüd oli minu kord oma varbaid vaadata ja end natuke totakana tunda.

Arvate, et poiss armus lihtsalt ära ja mina olin üks südametu libu? Vale puha! Ta ei olnud armunud. Ta lihtsalt ei saanud aru, mismoodi on võimalik teda mitte-tahta. Punkt. Mehed ohivad tihti, et miks ei saa naistega ‘niisama’ seksida, et miks alati mingi ‘teema’ tekib - kust mina tean, minu tuttavad naised kurdavad igatahes vastupidist. Näib nii, et mees - ehk küll ta tõesti suhet ja enese sidumist ei soovi - tahaks siiski, et naine seda tahaks. Siis saab ta öelda delikaatse “ei”, tunda ennast isasena ning edaspidi heatahtliku feodaali kombel sõbrameheks olla või, halvemal juhul, sõpradele järjekordse saaga oma seiklusrikkast elust jutustada.

Normaalset naist, kes tegelikult tahab seda sama, mis meeski, ei saa olemas olla. Või kui on, on ta libu. Või vähemalt idioot. Või abielus. Või igatahes miskit. Normaalne ta ei ole. Ja üleüldse on seksilembesed vabameelsed mitte-litsid naised rohkem linnalegend või kalamehejutt.

Meie ühine öö, mis oleks muidu meeldiva, kergelt patuse alatooniga mälestusena kestma jäänud (ning küllap oleksin edaspidi häbelikult punastades pilgu maha löönud ning vargsi muheledes “tere” pobisenud) muutus lörtsitud maiguga puberteedi-ea veaks.

Nüüdseks olen aru saanud, et mul läks veel hästi. Hoopis levinum on variant, kus taoline - n.ö. mittetahetud mees - küüniliselt eemale tõmbab ning terve linna libujutuga kihama ajab.

Eks vahepeal juhtus nii mõndagi, ent aasta eest astusin samasse ämbrisse teist korda. Oli paha tuju, üksindus ja pangetäis ei-tea-kust väljahiilinud vanu komplekse. Ja tunne, et ma ei taha seda ööd üksinda veeta - tahan kedagi kõrvale, kohustuste ja probleemideta. Sobiv inimene oli mu läheduses olemas, kohe eriti sobiv - keegi, kes järgmisel päeval Eestist jäädavalt lahkuma pidi. Ta teadis, et olen seotud, teadis seda teist inimestki, ära sai räägitud ka just for one night jutt. Ei olnud mõtteuba ka, et vana reha teist korda otsaette laksata võiks - aga, oh seda imet, kui ta järgmisel õhtul mulle oma “rõõmusõnumi” siiajäämisest tõi. Ja, uskuge või mitte, ta jäi, sest - nagu ta ise ütles, tundus talle, et “mina ei teadvat, et oma südames soovivat ma tegelikult teda”. Tema süda teadis küll, et mina see õige olen - hakkas teadma selsamal hetkel, kui ta “mu üksildast selga sel imeilusal hommikul eemaldumas nägi” ehk teisisõnu siis, kui öeldu ja kokkulepitu mõte talle lõpuks kohale jõudis.

Nutsin, palusin, naersin - tolku polnud millestki. Nagu truu koer kraapis ta mu trepil ka siis, kui ma lakkasin ust avamast. Lõpuks leidis ta endale “uue südamedaami”, keda esimesel võimalusel mulle esitlemas käis. Jõudis kallistades kõrva sosistada ka, et “talle tundub, et ta suutis kellessegi teisesse armuda”. Võibolla mulle vaid tundub nii, ent tema silmis läigatas tubli annus pettumust, kui noorte “vastleitud õnne üle” valjuhäälselt ja entusiastlikult headmeelt väljendasin. Siis ta lõpuks lahkus - et pool aastat hiljem tagasi olla. Juhhei... Vaatasin teda, needsin end maapõhja ja tõotasin, et ei iial enam.

Just need hommikud - see, mis järgneb seksile - on mind hoidnud rohkem proovimast. Ma kardan kohutavalt hommikuid, seda esimest silmavaatamist ja võimalikku valestimõistmist. Ei taha, et minult oodataks rohkem, kui suudan pakkuda - ja ei taha oodata teiselt rohkem, kui tema on valmis pakkuma.

Sestap usun, et seksi seksina minu jaoks ei eksisteeri - voodisse, kasvõi üheks ööks, olen nõus ronima vaid inimesega, keda vajadusel ülejäänud elu oma lähikonnas taluda suudaksin.

Ma tean, et see lubadus ei jää kestma - lõpuks unustan. Ja lõppude lõpuks tahan ma uskuda linnalegendi ilusatest üheöösuhetest, mis lõppevad tsiviliseeritult ning suures teineteisemõistmises. Ilma edasiste painamiste ja libutempliteta.