Ühed seksivad. Teised kepivad. Kolmandad saevad. Mõned jälle panevad. Teised jälle eelistavad “sellest” üldse vaikida, kuigi ise teevad küll. Kuidas me siis seksist räägime? Miks peame ühtesid sõnu ilusaks, teisi jälle rumalaks?

Naisteleht intervjueeris 22 inimest, et teada saada, mismoodi räägib seksist tänapäeva 20-40-aastaste põlvkond. Et kõiki küsitletuid pole allakirjatanu “elusast peast” kohanud, sest suhtles nendega MSN-is, ei saa temperamendi ja keelekasutuse kohta seoste kohta üldistusi teha. Küll aga mõningaid teisi. Osa intervjueeritute nimed on muudetud, osa on “pärisnimed”, osa nn nickname’id.

Meie kepime, teised saevad ja lollakad nikuvad

Levinud ettekujutus, et naised on seksist rääkides vaoshoitumad kui mehed, leiab kinnitust vaid osaliselt. “Mina hiilin ligi, topin koonu ja küsin otse, et kas keppi ka saab täna või,” räägib Iiris. “Ja mees samamoodi: et keppi saab või. Noh ja siis kas saab või ei saa. Enamasti saab.” Nii Iiris kui ka tema teinepool peavad keppimise sõna täiesti neutraalseks.

Helena üldiselt ka kepib oma elukaaslasega. “Aga kui me kellestki teisest räägime ja need teised meile eriti meeldi, siis ütleme, et nad saevad. Või siis nikuvad. Põhimõtteliselt on nii, et meie kepime, teised saevad ja lollakad nikuvad.” Helena naerab. “Siis võib veel öelda, et keegi paneb kedagi. Aga see nüüd kah kaugeltki sõbralik ei ole. Aga kui keegi on pandav, siis see on jälle tunnustus.”

Biancagi kinnitab, et “panemine” sobib pigem teiste kohta kasutada, näiteks filmi vaadates: et küll käib vinge pano seal. Kaire siiski leiab, et “panemine” kõlbab ka enda kohta tarvitada. “Aga üldiselt ikka, jah, teised panevad.”

Mu väikemees tahab su kiisule külla

Sageli on koos elavatel paaridel on vahekorra kohta oma hellitavas-armsas toonis sõnad ja väljendid. Näiteks Miia ja tema ekskaasa kutsusid teineteist enamasti voodisse sõnadega “teeks ühe väikse kaisu”. Tiina kasutab kõige sagedamini sõna “sili” (sõnast “silitama). Näiteks: “Kas täna sili ka saab? Mingit sili ei tule, kui…” Aga vahel poetab ta hoopis, et tahaks musikalli saada.

Bianca jaoks oli hästi armas ja naljakas see, kui mees tuli korra “hästi miilu-millu näoga” ja ütles: “Lähme nussuma….” Muidu on Biancal ja tema kaasal “oma” sõnu päris hulga: nusserdama, kallima, kudima. Liisi peab sõbralikuks ja naljakaks väljendit “tonksama”.

Svea ja tema kaasa avaldavad teineteisele tunnustust sõnadega “sa oled nii mõnus” või “sinuga on nii hea koos elada”. Tiina ja tema kaasa aga ütlevad õnnestunud vahekorra kirjeldamiseks “oligi ära!” ja itsitavad selle peale rahulolevalt. Tiina seletab, et see on pärit kunagisest Vanemuise menutükist “Hoorattaring” — seal oli üks paar, kes luges: üks-kaks-kolm!, hüppas voodisse, nõksutas teki all viis sekundit, mille peale siis mees tähendas: oligi ära.

Vahel võivad aga sõnad muidu sümpaatsest mehest naljanumbri teha. Liisi meenutab üht oma ammust “eriti isast” ja sadomaso-eelistusega partnerit ega suuda siiamaani itsitamast hoiduda. “Kogu tema veenva ja võimuka rolli rikkus ära tema komme aeg-ajalt öelda: “Mu väikemees tahab su kiisule külla tulla.”” Liisi sai selle peale naerukrambid ning asjast ei saanudki enam asja.

Mõtlen nuss ja nikk, aga öelda ei saa!

HEAL LAPSEL MITU NIME: krõpsu tegema, krõpsutama, kabistama, seksutama, kallima, musikalli tegema, sili saama, kaisu tegema, kaisuma, kudima, nagistama, nugistama, oravanugistama, kebbens, tšikipriki, kähkukas

Mitugi naist tunnistab, et seksist rääkimisel kammitseb neid ühelt poolt kodune kasvatus (“ma olen ometi korralik inimene!”), aga teiselt poolt ka hirm oma partnerile/kaasale halba muljet jätta.

Melita mees on küll võrdlemisi lahtise ütlemisega, nt naabritega pahandab, et nood kepivad nagu loomad. Ja ütleb seksi kohta “kebbens” ja “tšikipriki”. Aga Melita ise hoiab oma sõnu vaka all. “Meie jätame magamistoa ukse kinni või lahti,” alustab ta kaugelt ja eriti malbelt. “Ja seda juhtub nii harva, kui ma päris kreisi olen… Ma ei saa sellest isegi rääkida, käed lähevad higiseks.”

Aga viimaks Melita ometi plahvatab: “No kui ma olen päris kreisi, siis ma nõuan, et ta kepiks mind igale poole, ei luba tal lõpetada ja tahan, et ta ostaks vibra. Ma ei saa sõnu välja öeldud, aga ma mõtlen ikka päris rõvedalt! Siis ma mõtlen ikka, et nuss ja nikk!” Melita tahaks neid sõnu öelda ka, aga kardab, et mees ehmatab ära.

No ei kepita, ei nussita, ei trukita!

Ega ükski sõna pole iseenesest rõve, kõik sõltub ütlejast ja tema hääletoonist, võtab Bianca paljude naiste arvamuse kokku. “Kui paks purjus mees räuskab sõna “armatsema”, siis tundub seegi sõna ööääkkk.” Aga üldiselt peab Bianca eriti vastikuks nikkumise-sõna, see kõlbavat kasutada ainult vanade ja vastikute meeste kohta. Ja nussimine ei lähe kah kohe mitte.

Valulävi on naistel siiski väga erinev. Iirisele hakkab näiteks vastu, kui ta mees teistest rääkides ütleb, et keegi on kellegi madrats või et keegi trukib kedagi. “Minu arust ainult peded trukivad,” põhjendab ta. Helena lisab omalt poolt, et eriti rõve on “prussitama”. See pidi ehitusmeeste sõna olema.

Liisi jaoks on vastuvõetavad sõnad “seks” ja “vahekord”. Aga: “mitte kunagi ei kepita, nussita (üöäääk!), trukita (no kas pole haige!), keerata taha.” Ka “panemine” on Liisi jaoks talutavuse piiril. Miia peab “panemist” vastikuks. “Seks on ju tore tegevus,” tähendab ta. “Miks peaks sellest labaselt rääkima?”

Lähme sinu poole jooma

Pikemat aega koos elanud paaride jaoks aga muutuvad sõnad aegapidi ülearuseks. “Me lihtsalt saame aru pilkudest ja puudutustest,” jutustab Helve. “Mingeid sõnu või kokkuleppimist meil pole. Ja hiljem räägime sellest umbes nii, et oli ilus õhtu.” Õega rääkides kasutab Helve sõnu “magama” ja “vahekorras olema”, aga enamasti lihtsalt “seks” ja “seksima”. Ja kui vanemal pojal tüdrukute jaoks silma hakkas olema, siis tuletas Helve talle meelde: “Kui sa juba tüdrukuga magamise peale mõtlema hakkad, siis muretse endale kindlasti kondoomid.”

Üle kümne aasta abielus olnud Svea tähendab, et seksist rääkimisega on nagu armastusest rääkimisega: liiga palju sõnu ei saa kasutada, muidu kuluvad tunded. “Õhtul võib vihjata: “Kas te olete täna õhtul vaba?” ja üksmeelselt magamistuppa manööverdada. Kui tuju pole, siis võib üks ennast ikka arvuti või raamatu taha unustada.”

Maarikal ja tema kaasalgi on juba pikki aastaid kõik rääkimatagi selge. “Asi lihtsalt kas juhtus või ei juhtunud. “Tegelikult vist tähendaski väljend “Tule kaissu!” seda, et nüüd läheb soovi korral asjaks, sest muidu oli meil ju lähedusega nii, nagu oli.”

Aga mitte kõik koos elavad paarid ei maga (enam) teineteisega. Kui Adeele veel oma kaasaga magas, siis oli sedasi, et tema rääkis kepitegemisest, aga mees seda sõna ei sallinud. “Romantik selline…” muigab Adeele. Aga nüüd, kui enam pole tegu, pole ka sõna tarvis.

Vallalistel aga on seksi võimalustele vihjamiseks oma märgisüsteem. Kateriin seletab, et kepp on ilmselgelt plaanis siis, kui keegi tahab tema poole jooma tulla (midagi alkoholi siis) — või ütleb näiteks kõrtsis, et kuule, lähme nüüd sinu poole. “Aga kui meesterahvas ütleb, et tuleb kohvi jooma, siis tal üldjuhul kepp plaanis ei ole.” Mis ei tähenda küll, et seda plaani korrigeerida ei saaks.

Kas oled seljas? Ajad eesti asja?

Meeste puhul paistab aga sõnakasutust dikteerivat eelkõige see, kelle seltskonnas seksist räägitakse. Paljud mehed tunnistavad, et sõpradega ropendatakse teinekord ikka nii, nagu torust tuleb, seevastu partneriga ollakse õrnem ja valitakse sõnu. “Tuleb lihtsalt õiges seltskonnas õige sõna leida,” võtab Kaido kokku paljude meeste arvamuse.

“Eks nooremana sai ikka nii kepitud, nikutud ja fakitud,” sõnab Kaido. “Ega minul tabusid ei ole, aga naistele tundub see keppimise-sõna vulgaarne. Ja vanemast peast olen ise ka ühekülgsemaks jäänud… Viimase aasta trend on ikka, et tule, seksime. Või et tule, võta mind.”

Ka on meeste sõnavalik naiste omast oluliselt mitmekesisem. Kui Aleks sõbrale helistab ja too on imeliku häälega (arvata, et seksi pealt tabatud), siis küsib Aleks, et kas põrutad. Või et kas oled seljas. Või et kas ajad eesti asja. Ja kui ta sõpradega mõnda vahekorda arutab, siis ütleb ta, et teda tõmmati kuivale. “Aga naistega ma nii ei räägi,” lisab ta kohe. “Nussi ja keppi ma meeste seltskonnas rõvedaks ei pea, aga naistega see ei sobi.”

Atspoiss räägib sõpradega küll, et oli alles kõva kepp või et oli alles hea panna. Või siis arutab koos nendega, et kes on endast vanema naisega saaginud. Aga partnerile ütleb Atspoiss pigem, et tal on krõpsuisu või kähkukaisu.

Vilmar pakub kõigepealt välja “põrutamise” ja “kargutamise”, aga viimaks möönab, et kõige sagedamini on juttu siiski lihtsalt seksimisest.

Üldiselt tunduvad “nussimine” ja “nikkumine” meestele eelkõige nõmedad, mitte rõvedad; “koinimist” aga peetakse rohkem selliseks vanainimeste sõnaks.

Lähme teeme rämedat nussi

Vastupandamatu Mees aga ütleb, et tema ei saa eriti midagi rääkida, sest tema partner “tahab kogu aeg”. “Tavaliselt on sedasi,” pajatab Vastupandamatu Mees, “et kui mina tahan, siis ma lihtsalt vaatan korra talle silma ja panen käe püksi ja ütlen, et ma tahan kohe seda kuuma ja märga. Ja selle peale teeb tema: “Mmmmm…” ja ütleb: “My big boy!” Aga enamasti ei saa ma midagi eriti öeldagi, sest mu riist on juba naisel suus või käes.”

Aga kui Vastupandamatu Mees on rõvedamas meeleolus, siis kutsub ta partnerit voodisse sõnadega “lähme teeme rämedat nussi” või “ma nussin su vaeseomaks”.

Roomet ja Madis kasutavad eranditult seksi ja seksimise-sõna, sest teised hakkavad lihtsalt vastu. Vahur seevastu teeb ainult keppi. “Kunagi olid tšikiprikid ja muud jamad ka, aga nikkumist mitte. Mina ütlen ikka, et teeme keppi. Alati mõjub.”

Jaan teab kõiki kõne all olnud sõnu ja kasutab neid meeste seltskonnas ikka vahel, aga naistega asju ajada meeldib talle hoopis nii, et üldse sõnu ei kasuta. Või siis rääkida “läbi lillede”. “Aga jäneseid me trukitame,” lisab ta asjatundlikult (Jaan on nimelt jänesekasvanduses osanik). “Nendel kestab nii 2-5 sekundit see värk. Trukk kinni ja kohe lahti.”

Naljakamateks väljenditeks seksimise kohta peavad küsitletud mehed väljendeid: “sängisambo” (variandid: “sängisamba”, “sängitango”), “auto garaažiajamine”. Naljakaks peetakse ka “panemist”, sest sellega seostub hulgaliselt nalju, näiteks pane tihasele pekki.

Ega asi vist olegi sõnades, vaid hoopis suhtumises. Tegelikult võib ju söömise, kõndimise või laulmise kohta ka niimoodi öelda, et hinge kinni võtab. Eesti keel võimaldab seda. Või võimaldame omas peas seda meie ise, kes me seda keelt kõneleme? Roppust iseeneses ju ei ole olemas - on ainult roppus minu või sinu jaoks. Wiedemann veel sõnu rumalaks ja viisakaks ei jaganud, küll aga enamik uuema aja sõnaraamatuid, kust “roppused” suuremalt jaolt välja jäid. Ometi on need nn roppused eesti keele rikkus, mis põhjalikku uurimist väärt. Niisiis: mida teie teete, kui te teete “seda”?