Füüsiline vägistamine on traumeeriv kogemus. Emotsionaalselt sellega peaaegu võrdne või hullemgi on see, mis järgneb politseis ja kohtus.

“Mina olin 15, mees oli 34. Läksime ja kolasime mööda linna ringi, pubides ja mujal, mees ilgelt võrgutas mind ja üritas täis joota (ma ei joonud sel ajal tilkagi), mina ei saand tuhkagi aru (uskumatu, kui naiivne ma olin). Arvasin, et lihtsalt sõbralik. Mees aru ei saand, et ma arvasin, et ta lihtsalt sõbralik oli.

Igatahes. Ühel hetkel võttis onu kätte ja suudles mind. Ajas keele kurku. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, see oli mu esimene suudlus. Suudlus niivõrd ootamatu oli, et mul tõepoolest suu lahti vajus ja ma p***li kukkusin. Siis sain ma aru küll, et mees mind jõhkralt võrgutas enda arvates (s**t mees oli, praegu mõtlen, et nüüd ta mind küll ära vedada ei suudaks).

No soojendas siis onu mind oma kaks tundi tublisti-kenasti ja lubas mind oma koju vedada ja rääkis, mida kõike minuga teha tahab. Minul oli ilge hirm, sest ei tahtnud talle öelda, et süütu olen (häbi nii kogenud mehe ees) ja seda, et temaga niisamagi magada ei tahaks, kuidagi imelik oleks ju olnud ära joosta nüüd. Üksi linnas ja üldse. Vingusin siis vaikselt omaette ja halasin mõttes ja üritasin hästi tasakesi ja diplomaatiliselt onu käsi endast eemal hoida. Ei saand hakkama.

Kuskil poolel teel onu koju otsustas siis tema, et aitab küll, vedas mu kuhugi nurga taha, keeras selili maha (veebruar oli ja külm ja lumi!), ajas püksid rebadele ja tegi asja üks-kaks-kolm ära. Just täpselt nii kiiresti. Natuke valus oli, verd ei tulnud…. ma ei tea siiamaani, kas mees teadis või aru sai, et ma süütu olin.

Ei taha tegelikult teada, häbi on. Kui pärast esimest suudlust vajus mul suu lahti, siis nüüd olin ikka täitsa shokis. Värisesin üle keha ja ei osanud midagi öelda. Hea, et onu mind vähemalt sinnasamasse ei jätnud, hoidis mind kuni esimese bussini soojas ja kui see buss siis lõpuks tuli, tegi kenasti pai ja ostis mulle bussipileti (rüütellikkus!!!). Nädala aja pärast läksin enesekaitset õppima ja psühholoogi juurde. “

See kiri on võetud kommentaaridest ühele varasemale loole Esimene vahekord - hirmus või mõnus?. Kas see oli vägistamine? Politseisse see tüdruk ei läinud, vanematele ei rääkinud. Nagu väga paljud teised tüdrukud ja naised.

Advokaat: Parem, kui poleks kaevanud!

Kohtus korduvalt nii kannatanute kui süüditatavate kaitsajana esinenud vandeadvokaat Sirje Must möönab, et vahel on väga raske teha vahet, millal on tõepoolest aset leidnud vägistamine ja millal see seda mitte ei ole. Vahel on juhtunud, et tüdrukud on ise vallatust teinud, siis aga ei ole suutnud/julgenud vanematele tõtt tunnistada, ja nii minnaksegi politseisse vägistamisavaldust kirjutama.

“Vägistamised käivad justkui lainetena. Vahepeal oli kohe järjest palju, nüüd viimasel ajal pole ühtegi,” räägib Sirje Must ja oletab, et väga tõenäoliselt lihtsalt kannatanud ei lähe ka kaebama.

Pikaaegse praktikaga advokaat Must tunnistab, et üsna tihti on tal vägistamisprotsessidel tekkinud tunne: “Parem, kui kannatanu poleks kaebama läinud!” Miks?

“Kaks tüdrukut, kannatanud, keda ma esindasin - nende asjas käisin ma nelja aasta jooksul 26 istungil! Ja asi sellega veel ei lõppenud, lihtsalt mina ei esindanud siis enam neid.”

Emotsioone on säärastel istungitel alati kuhjaga. Kannatanud nutavad, taas ja taas tuleb neil üle rääkida, mis siis ikka tookord juhtus, vastaspoole advokaadid esitavad kiuslikke küsimusi. Niivõrd piinlikke intiimseid küsimusi, kui esitatakse kohtusaalis, ei kannata ükski normaalne naisterahvas tavaelus iialgi välja: kust ta teid katsus, kuhu ta käe pani, kui kõvasti ta tõukas, kas ta rebis teie pesu katki, kuidas toimus vahekord, millal ta lõpetas, kas ta lõpetas seemnepurskega….

Kannatanu Kolgata tee

Kannatanu on selle kõigepealt kirja pannud avalduses, siis uuesti uurijale üle rääkinud, siis kohtus - ikka uuesti ja uuesti, üksikasjalikult, unustamata pisimaidki detaile asjadest, mida ei tahaks enam iial mäletada. Naine ei tea, milliseid sõnu ta peaks kohtusaalis kasutama suguelundite kohta, ta ei oska üksikasjaliselt ja ajaliselt õiges järjestuses kirjeldada näiteks käsikähmlust - kes haaras millal kustkohast.

Enne istungit on ta saanud ähvarduskirju vägistajalt või tema sõpradelt, vägistaja omaksed on nõudnud, et ta oma avalduse tagasi võtaks. Vägistaja ema on käinud ukse taga palumas:”Ta on meie ainukene poeg, halastage ometi!” Vastaspoole advokaat küsib, kas talle siis tõesti ei meeldinud nii kena poisiga seksida, mis siis et poiss võhivõõras oli. Kui on toimunud näiteks grpiviisiline vägistamine ja vägistajaid oli palju, siis on igal pätil oma advokaat, ja igal advokaadil omad, üha uued ja piinlikumad küsimused.

Vahel hüüavad süüalused kannatanu kohta nilbusi ja roppusi keset istungit, ülbitsevad…

Teie, kes te pole seda kunagi kogenud - kas te jaksaksite seda kordagi taluda, rääkimata 5-6 istungist, vahel kümnest ja kahekümne kuuest?

Kas iga pätt peab saama karistuse?

Osa mu tuttavaid juriste on seisukohal, et sõltuvalt sellest, kui jõhker ja vägivaldne see vägistamine oli/ei olnud, võiks vahel ka avalduse kirjutamata jätta. “No kui see oli näiteks lihtsalt sõbranna mees, kellega midagi laustraagilist ja eluohtlikku ei juhtunudki, võiks võibolla jätta ka kaebamata,” avaldas üks noor naisjurist arvamust. “Muidugi, raskete vigastuste puhul on see vältimatu,” pidas ta siiski vajalikuks lisada.

Tema seesugust arvamust aitavad kinnitada kogemused kohtusaalist, kust kannatanud on väljunud emotsionaalselt täiesti murtud inimestena. Kus kannatanud on neli aastat pidanud ühe või teise advokaadi haigestumiste tõttu edasilükatud istungitel pendeldama, neli aastat kannatama ülbete kohtualuste mõnitusi ja meeldetuletusi, kuhu pisteti pudelikillud, ja kes kellega…

Liigne allaheitlikkus?

Kas see, kui naine otsustab iseenese vaimse tervise huvides avalduse kirjutamata jätta, on liigne allaheitlikkus? Leppimine ülekohtuga, enese väärtusetuks pidamine? Kodanikujulguse puudumine?

Hirm avaliku hukkamõistu ja häbi ees? Hirm selle ees, mis teised arvavad? Häbi või valehäbi?

Või on see hoopis enese kaitse, enese hoidmine edasise vägistamise eest? Võimalus unustada, õigemini proovida unustada, sest tegelikult ei lähe see iial meelest?