Naised lähevad enamasti närvi, kui mees oma emaga hästi läbi saab. Tegelikult täiesti ilmaasjata, sest ema on ema ja naine on naine. Üks ei ohusta teise positsiooni tegelikult mitte kuidagi. Mina ei saa aru, kuidas naised sellest aru ei saa.

Alice ei salli minu ema silmaotsaski, kuigi ta üritab seda varjata. Aga ega ma loll ei ole, ja mu ema ka mitte. Kui ma lähen ema poole või pean teda kuhugi viima, siis ei ütle Alice kunagi midagi, aga ma näen kohe ära, et see ei meeldi talle. Tal tekib seljas selline eriline pinge, mis rahulolematuse reedab. Mõni hakkab jalaga kopsima või käsi väänama, kui närvis on, aga Alicei pinge paistab välja seljast. Näolihaseid kontrollib ta tunduvalt paremini kui selga.

Õigupoolest ei suhtlegi ma emaga teab kui tihedalt. Tavaliselt käin ma tema juurest läbi korra nädalas, veendumaks, et tal on kõike küllalt. Siis viin talle autoga nädala toidu, ise peab ta ostma ainult seda vähest, mis vahepeal otsa saab. Nõnda säästan teda tassimisest. Mitte et ta sellega hakkama ei saaks. Või et tal raha ei jätkuks. Ma lihtsalt leian, et see on minu kohus — oma ema turvalise vanaduspõlve eest hoolitseda. Ja ma teen seda hea meelega, sest kui mina veel kaela ei kandnud ja ilmaasjadest aru ei saanud, hoolitses tema minu eest.

Ema on 75 ja ta on tõeline vana daam. Ta sünnitas minu, kui oli 35, ja ainsaks ma jäingi. Millega ma olen igatahes väga rahul. Mingitest õdedest-vendadest pole ma eales puudust tundnud. 35-selt esimene ja ainus laps ilmale tuua oli tollel ajal muidugi üsna ebaharilik. Aga mul pole kunagi olnud tunnet, et ema on vana. Kooliajast mäletan, et minu ema mõjus kõigi teiste laste emadest alati väärikama ja tähtsamana. Mida ta oligi, sest suurema osa oma elust on ta töötanud kõrge ametnikuna „struktuurides”.

Paljud temavanused on lootusetud mutid, kellega pole muust rääkida kui sellest, millega liigeseid määrida või kust midagi odavamalt saab. Minu ema riietub maitsekalt ja tal on kultuurilised huvid. Kõrgetest kontsadest on ta nüüd viimaks loobunud, sest kukkuda ta kardab, aga kübarad on tal sama head kui vanasti. Ta käib kontsertidel ja loeb oluliselt rohkem kui mina või Alice.

Tervis on emal hea, nii et arsti juurde viia tuleb mul teda üsna harva. Kord poole aasta jooksul vererõhku mõõtma või luutiheduse uuringule. Ema on millegipärast lehti lugedes järeldusele jõudnud, et teda nagu enamikku vanu naisi ohustab osteoporoos. Ta võtab pidevalt mingeid kaltsiumitablette ja vahepeal katsetas isegi purustatud munakoortega. Ja oma luude nimel lubab ta endale kokakoolat ainult ühe pudeli korra kuus, kuigi talle see väga maitseb.

Peale kõige muu teeb ema väga hästi süüa. See tähendab, objektiivselt võttes teeb Alice muidugi paremini. Aga need Alicei toidud on kuidagi nii…. sellised liiga peened. Õnneks armastab ta liha nagu minagi, aga mina eelistan tegelikult liha lihtsalt pannile panna ning soola ja pipraga maitsestada. Mu ema just nii teebki. Mingi saladus on tal sellega veel, aga seda mina ei tea. Aga Alice susserdab tund aega ja välja tuleb näiteks liha indiapäraselt mingi arusaamatu uinamuinaga ja tagatipuks hiigla suur kausitäis salatit, mille mina südamerahus söömata jätan. Alice pistab selle pärast üksi kinni.

Nojah, mul ei ole eriti peen maitse. Ma ei salgagi, et mulle meeldib liha ja kartul ja leib. Ema teab seda ja teebki mulle alati midagi lihtsat, aga head. Ei mingit riisi ega uinamuinat et ülearuseid salateid, mis näevad küll kenad välja ja on võib-olla tervislikud, aga kõhtu ei täida. Selle poolest saab ema, jah, minust paremini aru kui naine. Ta võtab mind sellisena, nagu ma olen, ega ürita mind muuta ega mu maitset arendada.

Aga abielus olen ma ikkagi oma naisega, mitte emaga. Naine on naine. Temaga ma elan koos ja magan ja käin vahel kuskil väljas. Tema on see, keda ma näen hommikul esimesena ja õhtul viimasena. Vaatamata paljudele erimeelsustele olen ma hakanud harjuma mõttega, et nimelt Alice on see naine, kellega koos ma vanaks saan. Ma olen temaga harjunud.

Aliceil pole mingit põhjust ema peale armukade olla. Sest ema saab oma eluga tegelikult väga hästi hakkama ja pole mingit ohtu, et ta võiks meile kuidagi koormaks muutuda. Ema on otsustanud, et kui tuleb aeg, siis tema lihtsalt sureb ära, mitte ei veeda elu viimaseid aastaid haiglas juhtmete all. Ja kui tema on nõnda otsustanud, siis kindlasti nii ka läheb.

Tegelikult võiks Alice rõõmustada, et ma oma emast lugu pean ja tema eest hoolitsen. See võiks talle näidata, et ma hoolin ka temast siis, kui ta on vana. Et ma kergendan siis temagi jalavaeva ja toon talle apteegist kaltsiumitablette, juhul kui tedagi peaks osteoropoosihirm tabama. Kuuekümnendaks sünnipäevaks kingin ma talle pitsidega öösärgi (vanad naised ju enam ei maga paljalt, ega?) ja toasussid. Ja kui tema selg peaks olema suurest vihastamisest kangeks jäänud ja ei peaks enam eriti hästi painduma, siis olen ma isegi nõus tema varbaküüned ära lakkima.

Vaat sellise sõnumi võiks Alice välja lugeda tõsiasjast, et ma hoolin oma emast.