Liina on kolmekümne kahe aastane noor naine. Tal on kaks last ja kaheksa aastat abielu. Mees, kellesse ta kunagi armus, on endiselt armas ja kallis, nii et võib öelda, et neil on õnnelik perekond. Kummaline on aga see, et üha sagedamini tabab Liina end mõttelt, kas ta mitte jälle armunud pole. Armumisobjektiks pole aga mitte teine mees, vaid - naine.

Imelik tunne tekkis Liinal siis, kui ta umbes aastajagu ühe naisterahvaga meilitsi kirju oli vahetanud. Täiesti tööalaseid kusjuures, enamasti lühidalt kokkuvõtvaid ja asjalikke. Isiklik info piirdus pigem tavapäraste tervitusfraaside ja ilma kohta märkuste tegemistega. Kuna naised paiknesid eri linnades, oli ikka huvitav teada saada, kas ka seal, teisel pool, päike paistab või vihma kallab.

See oli ka praktiliselt kogu isiklik jutt, mis kirjade lõppu lipsas, harva ka paar muud, üldisemat lauset, mida Liina vähemalt kümme korda üle luges. Ta tundis iga kord seletamatut ärevust, kui kirjakastist uue kirja leidis. Ise sai aru küll, et natuke tobe on selline närvitsemine, ta isegi ei tunne seda inimest, pole kunagi näost näkku kohtunudki. Kuid - ta teadis enam-vähem, milline see "tundmatu" naine välja näeb, seda tänu infoajastule.

Liinal oli kombeks, nagu küllap paljudel meist, iga uus kontakt või nimi korralikult läbi "googeldada". Eks mingisugust infot tuleb sealt alati. Kas rohkem või vähem, see sõltub juba isiku tuntusest ja laiahaardelisusest. Selle naise kohta küll ülearu palju midagi polnud, kuid see-eest leidis Liina Interneti põhjatutest sügavustest paar pilti.

Eks need pildid suhteliselt suvalised olid, vilksamisi mingil üritusel klõpsitud, kuid sellest piisas. See naine oli ilus! Mitte selline nukulikult malbe tütarlaps, kes paljudele meestele meeldib, vaid pigem väärikas ning kuidagi põhjamaiselt kauge ja karge.

Ühelt poolt oli hea teada saada, mismoodi inimene, kellega sagedasti suhelda tuleb, välja näeb. On nagu lihtsam ja kodusem, isegi kui tegu pelgalt tööalase suhtlusega. Teisalt tegi see olukorra Liina jaoks raskemaks. Kirju lugedes või kirjutades kerkis tolle naise nägu talle pidevalt silme ette ja ta tundis lausa füüsiliselt, kuidas kõhus kripeldama ja kirvendama hakkas.

Rumal eit, siunas ta end tihti. Tal polnud ju mitte kunagi naistega "selliseid" suhteid olnud. Kui aus olla, siis polnud tal isegi sõbrannasid eriti palju, meestega leidis ta ühiseid jututeemasid tunduvalt lihtsamini.

Samas ei olnud Liina ise põrmugi mehelik naine. Oh ei - ta on sihvakas, saledate pikkade jalgade, kohvikarva naha ja tumedate silmadega. Kindlasti mitte see tüüp, keda tihti meelevaldselt "omasoo-armastajaks" liigitatakse.

Vastuolu seisnes ka selles, et teadlikult oli Liina alati mehi armastanud. Talle meeldisid mehelikud, suure süle ja tugevate kätega mehed, kes naist hellalt kaisutada ja hellitada mõistavad. Ning - ta oli seda alati nautinud, oli valmis nautima ka edaspidi, sest see iha polnud kusagile kadunud. Kuid jah - nüüd see naine.

Tegelikult oli Liina varemgi naise ilu lõksu langenud, talle meeldis vaadelda kauneid naisi, kuid seda pigem esteetilise naudingu saamiseks. Naise keha lihtsalt oli ilusam kui keskmisel mehel, ühtaegu nii nõtke ja pehme.

Ta mäletab ka üht vana lugu minevikust, kus ta teismelise tüdrukuna noore naishambaarsti juurde sattus. Valge rõiva kahin ja üksikud poetatud sõnad on tal siiani meeles, nagu ka arsti hoolitsetud, peenikeste sõrmedega käed ja suured silmad.

Ka see naine tundus Liinale hirmus ilus, kuid selle ilu imetlemisega koos puges temasse ka mingi uje hirm, mis edaspidi tänaval arsti silmates teda kohmetult üle tee sundis minema - peaasi, et ta ei näeks ega silma ei vaataks.

Selline hirm on temas ka praegu, kuigi pole ta ju enam ammu teismeline. Nüüd oskab ta tundeid enda jaoks küll paremini lahti seletada, ta teab, mis tunne on kiinduda, hullumiseni armuda, kuid ta otsib ikkagi vastust küsimusele: kuidas oma praeguses, abielunaise ja tubli ema elus, edasi olla ja elada. Kuidas säilitada meelerahu, kui oled valusalt armunud, kui mõtled õhtuti ja vabadel hetkedel, kummaline helk silmades, vaid temale… sellele teisele naisele.