Saabunud on kauaoodatud suveilmad ning päikeselised hommikud venitavad naeruseks nii pisitillukeste kui vanemaealiste näod. Aga minu rõõmukanalitest läheb selle kevade päike mööda, sest rahuldamata keha blokeerib kõik välised õnneallikad. Olen mõtlemisega liiga hõivatud, nimelt proovin leida vastust küsimusele: "Kuhu kadus meie suhtest seks?"

Ma ei ole viriseja tüüp, aga kannatus on katkenud ja oma aju on sattunud surnud lahenduste ringi. Sõbrannadele on seda teemat nõme kurta ja mehega rääkimisest ei tule ka midagi välja.

Ma ei ole inimhingede tudeerimise ülikooli läbi käinud ja tõesti ei tea, kuidas need moodsad delikaatsete teemade käsitlused välja näevad. Kui mul on probleem, teen oma suu lahti ja räägin asjaosalisega sellest. Asjaosaline, antud juhul siis mees, põrnitseb vaikides vastu ja poetab mokaotsast, et ta parem ei räägiks sellel teemal. Et küll kõik laabub.

Ausalt, ma ei räägikski, kui sellest ainult kasu oleks. Aga lahendus laseb ennast juba mitu kuud oodata ning minu jaoks on olukord muutunud erakordselt ärritavaks.

Miks? Miks? Miks?

Olen analüüsinud kategooriaid nagu majanduslik seis, mehe võimalik armuke, minu võimalik armuke, kehakaal, suhte lõpp. Mitte et mul igav oleks, aga tobe on vaadata, kuidas algselt suurepärane suhe aina külmemaks ja kaugemaks muutub.

Ükski ülalnimetatud muutujatest ei tundu olevat probleemi põhjus. Sissetulekud ja elukvaliteet on meil aastatega ainult paranenud. Armukestesse suhtume mõlemad negatiivselt, kuid teise inimese sisse ju ei näe.

Mind tabas isegi ebaterve nuhkimistõbi, et mehe tegemistega paremini kursis olla ja võimalik üleaisalöömine avastada. Ükski niit petmiseni ei viinud ja õnneks vabanesin oma maniakaalsest tegevusest. Asi ei saa ka füüsilise atraktiivsuse kadumises olla, sest oleme sportlike eluviisidega ja aastatega kvaliteedilt aina paranenud nagu hea vein.

Kõige nukrama stsenaariumina olen fantaseerinud teemal, et mees on suhtest küllastunud, kuid ei julge mulle seda öelda. Et ei taha haiget teha. Kui kord selle kohta küsisin, ehmus ta poolkangeks ja palus, et ma sellist asja kunagi ei mõtleks. Sest ma olen kõige kallim ja olulisem inimene tema jaoks ja ta armastab mind kogu südamest.

Miski meie vahel on muutunud

Kolm suurepärast aastat oleme päeva alustanud teineteise kaisus kehamõnusid nautides ning õhtuid vürtsitanud võrgutamise, iha kasvatamise ja lõpuks seksuaalse kulminatsiooniga.

Seks oli meie jaoks sügava armastuse avaldus, lõbus mäng, siivutu suhtlus ja garanteeritud lõõgastus - alati erinev ja mitte kunagi igav. See hoidis meid väga lähedasena. Vahel piisas seltskonnas viibides ühest kelmikast pilgust ja mõlemad teadsime selle tähendust. See oli MEIE hetk.

Muutused ei tulnud järsult, vaid hiilisid ligi salamisi. Hommikumusile ei järgnenud rohkem puudutusi, vaid algasid kiired päevatoimetused. Ja õhtuti kippus mehel uni kärmelt tulema, nii et kaissupugeminegi osutus väljakutseks.

Märkamatult möödus mitu seksivaba päeva, kuid need ei morjendanud. Kui tabasin end sellele mõtlemast, teadsin, et õhtul üllatan kallimat rollimänguga ja igapäevane rütm taastub.

Taastuski, aga üheks õhtuks. Vahekordade vahed hakkasid aina pikemaks venima.

Kui isu väljakannatamatuks muutus, tipsisin oma lemmikpesus telekat vaatava mehe juurde, sättisin ennast tema põlvele istuma ja alustasin oma võrgutamisnippidega. Ja ühel hetkel avastasin kurbusega, et ammu pole keegi MIND võrgutanud ega vallutanud. Et olin suure tuhinaga initsiatiivi haaranud, kuigi tegelikult igatsesin enda poolt juhtimata seksi.

Sõbrapäeva paiku tundsin esimest korda, et miski meie vahel on muutunud.

Kõik oleks kui parimas korras…

Olen harjunud mehega kõigest rääkima ja küsisin, kas tema tajub erinevust. Ütles, et hetkel pingeline aeg ja seksiisu on kuhugi kadunud. Oli ise sama nõutu ja õnnetu kui mina.

Ikka tuleb selliseid perioode elus ette, mõtlesin. Olin rõõmus, sest lahendus tundus lihtne - kui tööalaselt asjad paranevad, laabub ka meie olukord.

Olukord laabuski, kuid ainult tööalaselt. Meie kõige intiimsemateks hetkedeks on õhtuti kaisus filmivaatamised, head-ööd musid ja hommikukallid.

Kuigi veedame palju vaba aega koos, ei vii ükski tegevus seksini ja seda juba mitme kuu jooksul! Minu jaoks on see talumatu ja olen tõsises segaduses. Minu ihad pole ju muutunud?!

Eriti piinarikkad on õhtud - raske on magama jääda armastatud mehe kõrval ilma oma armastust füüsiliselt väljendamata. Kui nihelema hakkan, blokeerib mees selle juba eos. Ei aita siin erootiline sületants, massaa˛ või suuseks - mingis punktis peatab mees tegevuse ja loobub.

Olen oma rahuldamata kehas väga ebakindlaks muutunud ning ausalt, vibraator ei kergenda olukorda karvavõrdki. Väga masendav on kunstpeenisest nautida, kui elusuuruses mees igapäevaselt kõrval.

Mees tunnistab probleemi, kuid rääkida sellest ei taha. Kui ühist psühholoogikülastust mainin, kõnnib ta kärmelt toast välja.

Kõik muu on meie suhtes suurepärane. Nädalalõpud sisustame ühiste väljasõitudega, nädala sees käime koos sportimas, külastame ja kostitame sõpru ning naudime teatri- ja kinoelamusi.

Nende ürituste organiseerimisel on initsiaatoriks just mees. Tal on kombeks mind isevalmistatud õhtusöökidega üllatada, ka lillede kinkimise rõõm pole kusagile kadunud. Vahel kallistab ta mind läbi une, annab musi ja ütleb, et armastab mind väga. Või helistab keset kiiret tööpäeva, et öelda, kui kallis talle olen.

Kui seks ei käiks suhte juurde, arvaksin, et kõik on kõige paremas korras.