Keda kuidas, kuid mind on alati valgetes kitlites arsti erutanud. Eriti, kui tegu on noorukeste medõdedega. Lisasin selle täpsustuse, et ei arvataks, et ma pole ka ilusate meesarstide vastu ükskõikne. Mu eriline sümpaatia kuulub siiski noortele naisarstidele.

Kord, kui ühes kakluses noaga õlga sain ja traumapunktis haava kinniõmblemist ootasin, elasin läbi piinliku silmapilgu. Oli talv. Enne opisaali tuli lahti riietuda, see tähendab ka püksid jalast võtta. Need kes mind lõikelauale paigutasid, sarnanesid, üks erand välja arvatud, patuste inglitega. Vähemalt kahel polnud rinnahoidjat ja ühel aluspükse, sest kitsas kittel oleks kummi selgelt välja joonistanud. Valust polnud ammu juttugi, olin ju tuimestuse ära saanud. Sestap keskendusin õdedele, mitte käele. Täpsemalt jalgadele, rindadele, kehadele ja huultele.

Ja kujutage nüüd ette situatsiooni, et opilaual lamava patsiendi türa ajab end jonnakalt püsti, kusjuures mehe näost võib selgelt lugeda piinlikkusetunnet. Üks õdedest vahtis pingsalt süstalt, mõeldes nähtavasti, et on mulle tuimesti asemel ergutit manustanud, teiste silmadest paistis ergas huvi, erandi pilk väljendas mitte ainult ametiseisundi kuritarvitamise soovi, vaid ka tahet seda kohe teostama hakata.

Tegelikult tahtsin jutustada hoopis sellest, kuidas hambaarsti juures käisin. Mul on terved ja ilusad hambad, kuid mitte nii terved, et haavleid pooleks hammustada. Onu oli mulle Saaremaalt metssea liha saatnud, kuid oli vaese looma ilmselt sõelapõhjaks lasknud, sest kui ühe haavliga hammast vigastasin ja edasi otsisin, leidsin veel kolm.

Peale telefoniraamatu kusagilt infot võtta polnud. Hambaravikabinette oli nagu muda, valisin neist ühe, millel kõige meeldivam nimi.

"Halloo!" Sihuke hääl nagu oleks naine äsja suhu võtnud. Hiljem meenutades mõtlesin, et nii see võis ju ollagi. Rääkisin oma vigastatud hambast. "Helistate ikka Tartust?" uuris mahe naishääl. Oh ei, Nepaalist, tahtsin vastata. Ta määras vastuvõtuaja ja puha ning kui see aeg kätte jõudis, koputasin valgele uksele, mis viis säravvalgesse puhtasse kabinetti, kust leidsin eest valges kitlis seksika olendi, keda oli raske kujutada hambaarstina.

Esimesena torkasid naise juures silma blondeeritud juuksed, siis valged hambad ja kummaline naeratus. Oli meeldiv mõelda, et ta on minu pärast lühikese liibuva kitli selga pannu, soengu teinud ja küüsi värvinud. Kabinetti täitis meeldiv aroom. Puhta naisekeha lõhn segamini jasmiini, päikese, kastese rohu ja äsjalüpstud piima lõhnadega. Oh jumal, mõtlesin. Ta võiks türa kaudu kõik mu hambad välja sikutada.

Ta palus mul istuda. Hambaarstitool on sihuke agregaat, millele esimese hooga ei oska lähenedagi. Väike käeke patsutas polstrile. "Jah, siia palun". Hääl oli mahe, kurisev ja mõnus. Naise hallid silmad vaatasid hajameelselt mu nägu, libisesid üle rinna, peatusid korraks kubemel.

Täitsa mõnus tool, mõtlesin, kui ta selle niiviisi välja reguleeris, et ma poollamavasse asendisse sattusin. Õrnad käekesed surusid pea tahapoole, seejärel kästi suu lahti teha. Ere valgus pani silmi sulgema. Kuulsin, kuidas arstiriistad kõlisesid, nagu masohisti atribuudid. Edasi võite ise arvata, mis juhtus. Surin, surin, surin